Kui pisikesena tundsin, et mu kodu on seal, kus ma elan koos oma vanematega, siis nüüd, täiskasvanu eas, on see kodutunne veidike muutunud.
Minu jaoks ei ole kodu seal, kuhu ma rahvastikuregistri järgi olen sisse kantud. Kui aus olla, ei tunne ma siin, kus me täna elame, ennast üldse koduselt. Okei, asi nii hull ei ole tegelikult, aga minu unistus on siit ikkagi võimalikult ruttu minema saada.
Väljaspool siit korterit pakatan ma energiast, olen rõõmus ja õnnelik. Nii, kui siia tagasi jõuame, langeb peale hull väsimus ja masendus. Kurb.
Kus on siis minu kodu? Noh, tegelikult suudan ma tunda ennast igalpool koduselt, kus on vähegi rohkem ruumi magamiseks, kus on mõnus seltskond ja hea toit ning positiivne meeleolu.
Viimati tundsin ma ennast koduselt näiteks vanaema- ja isa juures Põlva ligidal. Terve ülemine korrus oli meie päralt. Vanaema tehtud ühepajatoit ja tema enda kasvatatud kartulid koos seenekastmega….. Mmmmm. Seal oli nii mõnus olla, et oleks tahtnudki sinna jääda.
Ja kuigi ma ei tunne, et see siin minu see päris päris kodu oleks, siis õnneks lapsed suudavad selle koha palju kodusemaks muuta. Õhtused unejutud, teki all kaisutamised, koos filmide vaatamine, õues mängimine, koos kokkamine – kõik need ühistegevused, mida koos teha naudime.
Ja muidugi vanaisa tehtud suhkrusai, vanavanaema valmistatud mannavaht, ema tehtud pannkoogid ja maasikamoosi sai…. Oeh, mis maitsed lapsepõlvest ja mis nüüd tekitavad minu enda lastes seda kodutunnet. Suhkrusaia menüüs ei ole, kuid endal on väga eredad mälestused sellega. ?
Ja Geidu venna ja ta naise juures tunnen ma ennast alati koduselt. Lausa nii koduselt, et hakkasin seal omavoliliselt tube koristama. Ja uskuge mind, seda juhtub küll tavaliselt mu enda kodus ainult. ?
Kõik need on muidugi toredad asjad eks, aga kui nüüd laiemat pilti vaadata, on mu kodu ikkagi seal, kus on Geit ja Hendrik, Raimond, Kristofer ning Adeele. Ilma nendeta ma elada ja olla ei suudaks.
*postitus on sündinud koostöös Fazer Eestiga
Ma tunnen koduselt siin, kus hetkel elan, minu vanaema kodu, nüüd isa kodu. Elasin küll sünnist saadik ühes külas, kus kasvasin ülesse ja ei kurda aga nüüd ema seal külastades ei teki seda tunnet et seal elada tahaks. Siin olen ca 10a järjepidevalt elanud, korrastame enda perega seda maja omaks koduks, oma pesaks. Olen rõõmus, et mu enda lapsed saavad aias ringi joosta ja maa elu nautida. Küll pole siin 10km raadiuses ühtegi poodi, muust rääkimata. Ei ela siin väikekülas nendevanuseidki aga loodan, et nad on tulevikus rahul sellega, et said lapsepõlve veeta maal.
See, et sul vanaema ja vanaisa veel olemas on, on ju eriti mõnus. See on minu arust suurim õnn mis olla saab (lisaks loomulikult emale, isale).
Super cool:)
No ega nad tegelikult mulle päris vanaisa ja vanaema olegi ? Kasuisa isa ja ta naine, aga kutsun vanaema- ja isaks ?♀️