Vaatasin eile Esse saadet. Mitte tervet, aga mingit osa sellest, sest ma teadsin, et Ronda astub seal üles ja mõtlesin, et täitsa huvitav, kuulaks ka, mis ta head räägib. Kes Rondat ei tea, siis tegemist on tegusa kolme lapse emaga, kellel on kilpnäärme haigus, teeb trenni, kokkab, räägib õudselt palju – ma vahel hommikuti lihtsalt vaatan ta storysid ja mõtlen:

Ja see on päriselt täitsa heas mõttes mõeldud, sest mul on vaja vähemalt kahte pudelit rummi, et sellises jutuhoos olla, aga tal pole selleks midagi vaja – kui see ei ole anne, siis ma ei tea, mis on. 😀

Aga kuulsuse teemal – paljud ihaldavad seda, sest see tundub kõrvalvaatajale nii tore ja ilus ja äge. Ma tean-ma tean. Mäletan isegi aegu, mil tahtsin olla populaarne ja tuntud ja kuulus.

Nüüd on see aeg enamvähem käes. Kuulus niivõrd ei ole, aga päris tundmatu ka vist mitte, sest vahet pole, kas ma lähen Pärnu või Narva või Saaremaale – alati on keegi, kes tuleb ligi, tervitab või kirjutab hiljem, et ta nägi mind jne.

Ja suures osas ongi see nn kuulsaks olemine tore, sest sellega kaasneb nii palju kasulikke ja häid asju – ma olen megatoredaid inimesi enda kõrvale leidnud just läbi blogi, koostöödest ma ei hakka muidugi rääkimagi – meeletu raha kokkuhoid nende asjade pealt, mida mulle on saadetud koostööraames ja väga paljud nendest asjadest ei ole just odav lõbu – kuivati/pesumasin, õhksoojuspump korterisse, läpakas, toidukuivati… Ma võiks loendama jäädagi, aga point on see, et sellised vajalikud asjad, mille pealt olen saanud kokku hoida ja pole pidanud ise ostma, sest noh.. blogi. Muidugi ka eneseareng – ma olen sutsu ikka kasvanud ka enda arust. Alustasin 2012 ja ma hea meelega ei meenuta enam seda, milline ma toona olin. 😀 Natuke seda Janet on minus endiselt, aga põhimõtteliselt olen ma ta ikka alla surunud.

Muidugi on ka see ülimalt tore, et tänaval tullakse ligi, aetakse juttu ja innustatakse ikka jätkama seda, mida teen – elan. 😀

Ma tean, et see on räme eneseületus – minna kellegi suvalise juurde ja lihtsalt midagi ilusat talle öelda. On. Ma vist ei ole nii näost näkku kunagi kellelegi midagi sellist öelnud. No ma mõtlen inimesele, keda näen elus esimest korda silmast silma ega pole muidu suhelnud. Peakski hakkama seda harjutama ja ise ka rohkem teistele komplimente tegema.

Aga see negatiivne poole. Ega ma ei saagi nüüd öelda ei Rondale ega ka kellelegi teisele, et pls ära taha kuulsaks saada, sest… ma arvan, et kedagi ei saa keelata ja kedagi ei saa nn ette hoiatada, kõik tuleb siin elus läbi kogeda. Kui sa just muidugi kindlalt ei tea, et kui inimene teeb otsuse ja on 100% kindel, et ta saab kannatada. Sellisel juhul võiks ikka hoiatada. Ma ei tea, nt kui sa näed, et su sõber astub kohe koerapasa sisse – siis oleks ikka tore, kui hoiatad ette, mitte ei mõtle, et ah, las kogeb ise, järgmine kord on targem. 😀

Eks negatiivsust kaasneb. Vahel on seda negatiivust ainult törts ja kui laias pildis mõelda, siis nii ongi – seda on ainult törts, aga kui milline laastav mõju sellel väikesel piisal on. Ja tihtipeale ei hõlma see ainult sind vaid sinu pere ja sõpru. Sa oled inimeste oma. Sinu elu on inimeste oma. Mul on küll vahel tunne, et olen oma elu ja privaatsuse maha müünud. Teinekord mõtlen, kui mõnus oleks, kui mitte keegi ei teaks minu nime, v.a mu ema ja isa ja sõbrad ja Geit ja lapsed ja… ja mitte keegi ei teaks, mis mu minevikus olnud on ja keegi ei vaataks mind teistmoodi ega suhtuks minusse teistmoodi, sest ma olen kindel, et täna väga paljud inimesed teevad seda, sest ma olen “see blogija”. I hate it. Tunnistan täiesti ausalt. Aga samas ma mõistan ka.

Kui ma saaks, kas keeraksin aega tagasi ja teeks blogimise koha pealt teistsuguse otsuse? Ilmselt küll. Ma ei blogiks. Ma ei müüks oma privaatsust ja elu maha. Ma aga ei ole väga seda sorti inimene, kes elaks minevikus ja kahetsedes, sest see ei anna väga midagi. Absoluutselt, ma kahetsen asju, mida olen emotsiooni ajel öelnud või teinud ja keegi on haiget saanud, aga ma ei kahetse selliseid… eluvalikuid? Vist oleks nii õigem öelda. Mis tehtud, see tehtud. 🙂

Mul on hea meel, et ma hakkasin blogima ajastul, mil see ei olnud nii teemas. Ma isegi ei tea, miks ma seda tegema hakkasin ja mis mu eesmärk oli, aga täna olen ma siin – teen, mida teen, see laias laastus ja enamasti mulle meeldib ning nii on. Ma ei tee strateegiliselt midagi – ei jälgi algoritme, % ja mida kõike veel. Alguses läbi Promoty jälgisin, aga üks hetk oli juba ükskõik, sest tegelikult minu eesmärk pole midagi kasvatada. Las kasvab ise. Ja kasvabki. Ma lihtsalt jagan oma elu, oma rõõme, oma muresid, oma mõtteid ja on tore, kui inimesed arvavad, et nad saavad samastuda ja tahavad minu elust osa saada.

Eks negatiivne ja positiivne käivad alati ĺäbi elu meiega käsikäes ja kõige tähtsam on vast see, millele me ise rohkem rõhku paneme, tähelepanu anname. Kui me keskendume rohkem positiivsele, juhtub meie elus rohkem head. Kui me keskendume rohkem negatiivsusele, siis… paraku on ka negatiivsusi rohkem meie elus. 🙂

Minge teie aga Rondat jälgima. Tegeleb päriselt ka huvitavate asjadega. 🙂