Kuulujutud, mis iial ei unune
Kell on 00:11 ja mina kohvisõltlasena istun üleval, luugid lahti ning lähima paari tunni jooksul ei mahu minu plaanidesse magama minek. Kuigi hommikul peab vara tõusma, siis mõtlesin, et uurin natuke challenge’i teise päeva teemat. Esimene emotsioon oli see, et mida ma kirjutan? Teemaks on “Kirjuta sellest, mida keegi on sulle sinu kohta rääkinud, mida sa mitte kunagi ei unusta.” Eks seilame tagasi tiinekaranda ja tuletame meelde, kas on midagi, mida keegi on mulle rääkinud, millest mälu kuidagi lahti lasta ei taha.
Ma panin sellele sissekandele taolise pealkirja, sest ülesande originaalpealkiri on kole pikk. Niisiis.. punktidena ma midagi konkreetset välja ei too, küll on aga mul ühtteist öelda kuulujuttude ja nende rääkimise kohta. Okei, üks asi on, mis mul vist iial meelest ei lähe. Ma küll spetsiaalselt ei mõtle sellele, aga esimese asjana kargas pähe. Elasime Vändra lähedal, kui ma Hendrikut ootama jäin. Väike koht, igasugused kõlakad levisid sada mutti sekundis. Okei, meie ajastul sada tiinekat sekundis. Ma kartsin. Ma teadsin, et sellises kohas hakkavad kõik näpuga näitama, kui kuulevad, et mina, 17-aastane kooliplika, olen lapseootel. Kartsin lausa nii palju, et hädavaevu sain 10. klassi lõpetatud ja jätsin kooli pooleli. Üks asi, mida ma minevikust kahetsen.
Mäletan selgelt, kuidas minuni jõudis jutt, et kindlasti sünnib poiss ja tähtaeg on jaanuaris. See jutt jõudis minuni enne esimest arsti visiiti. Ma olin kergelt üllatunud, sest ma ei teadnud isegi sugu ega tähtaega, aga ülejäänud alev oli asjaga selgelt kursis. Ja ega nad väga puusse ei pannudki- tuligi poiss, aga detsembris. See ongi ainuke asi, mis selgelt meeles on, sest ma olen terve elu seda tüüpi inimene, kes laseb ebatähtsa ühest kõrvast sisse ja teisest välja.
Asi ei olnud Vändras. See on kõigi väikeste kohtade probleem- kõik tahavad kõigi elu elada, kõik teavad kõike teistest paremini, kõik kuulevad ja näevad esimesena.. kõik on kõikvõimsad! Aga selles on ka midagi head- annab sulle eluks kaasa vajaliku paksu naha ja ükskõiksuse pagasi.
Lõppu üks sigavinge pilt ka keeleneetide kunnidest. 😀
Edit: Ma lugesin ühte selleteemalist postitust juba ning jäin mõtlema, miks ma otsustasin kirjutada negatiivsetel asjadel, mis on mulle meelde jäänud. Kindlasti sellepärast, et kui ma kuulen sõna “kuulujutt”, seostub sellega ainult halb. Tagarääkimine. Valed ja vassimine. Silmakirjalikkus. Ja kui aus olla, siis ega halb jääb paremini meelde kui hea…
Edit: Ma lugesin ühte selleteemalist postitust juba ning jäin mõtlema, miks ma otsustasin kirjutada negatiivsetel asjadel, mis on mulle meelde jäänud. Kindlasti sellepärast, et kui ma kuulen sõna “kuulujutt”, seostub sellega ainult halb. Tagarääkimine. Valed ja vassimine. Silmakirjalikkus. Ja kui aus olla, siis ega halb jääb paremini meelde kui hea…
Kuna video küsimustega tuleb? 🙂
Ma üritan selle nädala jooksul ta valmis saada ja blogisse transportida. 🙂