***

Lahkuminek

Ma vaatasin täna Kadi Liisi laivi Facebookis ja tundsin ära nii palju asju, mis puudutavad lahkuminekut.

Praegu on sellel teemal palju kergem rääkida, sest sellest on nii kaua aega möödas.

Me oleme Geiduga koos olnud varsti 11 aastat ja korra selle aja jooksul ka lahku läinud. Ja siis uuesti kokku tagasi.

Ma olin kunagi, enne lahkuminekut arvamusel, et lahku-kokku jooksmine ei ole õige ja pole mõlema osapoole suhtes üldse lugupidav. Noh, nüüd ma olen selles osas oma arvamust natuke muutnud – korra võib lahku-kokku joosta, rohkem oleks juba tõesti üksteise mõnitamine. Ma loodan, et ma neid sõnu kunagi sööma ei pea. 😅

Aga miks me siis lahku läksime, kui kõik nii roosiline ja tore oli? Tõsiasi on see, et ma ei jaga kõiki meie suhte detaile tervele ilmale. Ja peale seda lahku-kokku asja ei jaga ma peaaegu, et üldse. Kui ma sõbrannale kurtsin, et noh, praegu on pahad lood, siis ta vastas, et sotsiaalmeedia põhjal küll seda ei ütleks.

Kui te mu sotsiaalmeediat vaatate, siis paljudel tekib ilmselt küsimus, kes see Geit üldse on ja miks ta on. 😅 Ja seda on tõesti küsitud – kas me oleme ikka koos, sest me ei ole koos pilte lisanud? See on ühest küljest kummaline, aga teisest küljest mõistan ka.

Aga tulles tagasi lahkumineku juurde. Kui kaks inimest on olnud vähest aega suhtes kahekesi, üsna ruttu on laps platsis ja teadagi, lapsevanemate enamus tähelepanu läheb ikkagi lapsele, sealjuures unustatakse päris tihti ära, et lisaks sellele oldakse ka naine ja mees, siis asjad võivadki lõpuks veits pekki minna.

Meil oli äsja sündinud kolmas laps ja meie suhe oli nagu ta oli. Omade plusside ja miinustega. Põhiliselt miinustega, sest mina tundsin üks hetk, et mulle ei piisa ja ma vajan midagi enamat. Teate ju küll, et seda, mis on suhtes puudu, hakatakse otsima mujalt. Ja nii see ka läks.

Mina leidsin kellegi, kes pakkus mulle tähelepanu, kiitis mind, motiveeris mind, tekitas minus tunde, et ma olen midagi väärt. Seda kõike, mis ma tundsin, et ma oma suhtest ei saa. Ja ega mina seda sama ka vastu ei pakkunud. Ootasin teiselt palju asju, aga ise samaga vastata ei suutnud.

See kuu aega, mis me Geiduga lahus olime, oli täis rõõmu, pisaraid, hästi palju mõtlemist ja mõistmist, haiget saamist, pettumist ja täiesti uusi asju minu jaoks. Ütlesin ja tegin lollusi, mille üle tänase päevani natuke piinlikkust tunnen ja kes mind kauem teab, teab, et ma ei häbene siin elus suht mitte midagi. Ja lisan ka veel seda, et ma ei teinud teisega midagi, kui Geiduga veel koos olin. Me lõpetasime Geiduga suhte ja alles siis astusin sammu edasi. Seega petmist ei olnud. Ma lihtsalt ei suutnud. Aga ma olen olnud petja rollis ja seda on olnud ka Geit. Seega, ärge ainult mind risti lööge, pliis.

Ma olen tänaseks selle lolluse endale andeks andnud. Oli, mis oli. See õpetas ja näitas mulle palju. Ja ma tean, et täna on ikka veel inimesi, kes selle vea pärast minu üle naeravad või mind vihkavad, sest nad teavad ainult ühte poolt sellest olukorrasr. Nad ei ole kuulnud minu lugu. Ma isegi ei vaevu seda rääkima ka, sest lõpuks otsustab igaüks ise, mida ta usub ja mida ei.

Aga sellest veast õppisin ma seda, et keegi teine võib olla uus ja huvitav ja parem, aga ainult alguses, sest see olukord on uus. Ja kõik uus on huvitavam ja parem. Üsna varsti sain ma aru, et asi on minus. Õnne ei paku sulle keegi teine. See peab sinu seest tulema. Minu enda vead lahutasid mind oma elukaaslasest ja need vead käisid minuga kaasas ja oleks teinud seda ka järgmises suhtes.

Ma õppisin seda, et kuigi ma olen ema, siis on hästi tähtis olla ka naine. Suhteprobleemid algavad kahest inimesest ja nende omavahelisest suhtlemisest/selle puudumisest. Süüdi ei ole keegi kolmas. Peeglisse peaksid vaatama need kaks, kes on suhtes ja jätnud selle lihtsalt tahaplaanile. Lapsed on küll tähtsad, väga tähtsad, aga kui ema ja isa lagunevad mehe ja naisena koost, siis on ka lapsed õnnetud.

Minu silmis ei ole enam sellist asja, et üks on suhtes õnnetu ja mõtleb, et ah, jätan ta maha, lähen teise juurde ja siis olen eluõnnelik. Need asjad ei käi nii.

Ja kui ma Kadi Liisi laivist kuulsin, et tema endine elukaaslane pani ta kriteeriumite ette, ala muuda endas seda ja seda ja siis võibolla ma tulen tagasi – ma tahaks Kadi Liisi kotti pista ja ära päästa. Me muidugi ei tea, mis valguses ja kuidas tema eksmees seda täpsemalt mõtles, aga mul tekkisid judinad peale seda kuulates.

Kunagi Geit ütles mulle, et näe olen selline ja selline, ma vastasin talle, et mis ta ikka vingub, temaga koos olles olen ma selliseks muutunud. 😅 Peale seda on vaikus.

Mul on nii hea meel, et Geit mulle andestas ja mulle uue võimaluse andis. Me oleme mõlemad peale seda väga palju muutunud. Meie intiimelu on palju parem, meie omavaheline suhtlemine on palju parem, me kiidame teineteist, me naerame koos, me tegutseme koos. Muidugi me tülitseme vahel. Muidugi on peast läbi käinud mõte, et pekki kah, baiii, aga laias laastus me armastame teineteist ja meil on lapsed ja me tahame olla koos nii kaua kui võimalik.

Kindlasti on meie suhte pannud proovile ka minu depressioon ja see kuu aega, mil ma olen võtnud antidepressante, on ka meie suhe muutunud jällegi palju toredamaks.

Ja ma ei taha üldse kogu jutuga seda öelda, et davai, jätke oma elukaaslased maha, otsige uus ja siis mõistate, kui oluline teie suhe teile tegelt oli vaid seda, et kui sa tunned, et sa ei ole suhtes õnnelik, siis ei leia sa seda õnne ka järgmisest inimesest, sest see peab tulema sinu enda seest. Lisaks – suhelge, rääkige – vahet ei ole, kui ebameeldiv see olla võib, rääkimine on minu meelest kõige alus. Ja mis veel hästi tähtis on – kuigi te olete väsinud ja stressis ja lapsed tahavad palju tähelepanu, siis… ärge unustage üksteist. Ärge unustage olla mees ja naine. Ma tean, seda on kergem öelda kui teha, aga üritage.

Ühe asja ma siia alla veel lisaks – ärge andke kiiresti alla. Proovige asja toimima saada ja parandada. Mina usun, et suhet on võimalik terveks ravida. 🙂

Mind tabab väike kergendustunne seda kõike siia kirja pannes, sest kui ma kunagi meie lahkuminekupõhjustest siin kirjutasin, jätsin ma palju asju rääkimata. Andke andeks.

18 thoughts on “Lahkuminek”

  1. Vabandust, ei ole üldse nö influencerite maailmaga kursis, aga kes on Kadri-Liis?

  2. Mulle juba ammu tundub, et liiga lihtsalt visatakse suhteid nurka. Kohe leitakse uus, saadakse kiiresti laps ja siis natukese aja pärast jälle “head aega!”. Siis solgutatakse ja jagatakse neid lapsi- sinu, minu , meie ja naabrimehe omad- täna siin, homme seal.
    Olles 24 aastat oma kaasaga koos olnud olen tuhandeid kordi mõelnud, et nii nüüd aitab. Aga tegelikult on meie mõlema koht ühises kodus, räägime asjad selgeks, lihvime nurgad ümaramaks ja lähme koos rõõmsalt edasi- paremate inimestena üksteise jaoks.
    Teile jõudu oma pesa, pere ja üksteisega!

    1. Nojah aga ei tasu ka suhtes olla kus sa ei ole õnnelik. Ma olen pikas suhtea olnud kus ma ei tunne ennast armastatuna. Mees ütleb et armastab ja kõik.. Mõtlen ka, et üritaks veel ja veel kuna armastan meeletult. Aga kui tunned, et inimene ei tee suhtes midagi ja ta ei pingutaks su nimel. Siis kuidas saaks õnnelik olla..

      1. Absoluutselt – kui sa ei ole õnnelik ja tunned, et sellest inimesest eraldi olles sa seda oleksid, siis see on ainult sinu otsus 🙂

  3. Hmm… Just, rääkimine on suhte alus. Olen sel arvamusel, et mida rohkem tülisid seda tugevam suhe on. Eks see tüli ajal paha tunne on, et tülitsete, aga samas ka parandab suhet..siis tead, mida teiselt oodata. Ja teine oskab rohkem arvestada. Meil näiteks nii, et tülitseme, aga hetk hiljem juba lepime ja palume andeks. Ennast ajab ka naerma 😃 võib õelda, et tülid on tugevamaks suhte teinud.

  4. Kadi-liisist on mega kahju. Tahaks ise ka appi tõtata… Arvan, et ükski inimene ei ole väärt petmist. Ole vaba ja tee mis tahad. Aga mitte teise hingele haiget. Ja kui neil n.ö salasuhe oli ja samas majas elavad, kui peaks pere kokku jääma.. Siis mis tundega peaks edasi elama samas majas, teades, et naabrinaine ihaldab mu meest ja vastupidi? Samuti mis tunne on elada mehega koos, kui tead, et petab.. Või siis teha nägu nagu mitte midagi poleks juhtunud? Samuti jääks hinge kripeldama see, et ma olen oma mehe jaoks enamvähem väärtusetu, paks, midaiganes. Kuigi tundus, et kõik oleks nagu hästi. Rääkimine on suhte alus ja oleks võinud istuda maha ja rääkida, mis vaevab… Et saaks üksteist paremini mõista ja täiustada. Arvan, et mitte ükski inimene ei pea kellegile tõestama, kaalust alla võtma jne. Seda ikka teed iseenda jaoks, et ise hästi tunda.
    Kahjuks ei osata tänapäeval suhteid hoida, hinnata. Nii kergekäeliselt antakse alla… Kuigi võiks suhte nimel rohkem vaeva näha ja pingutada. Asi on kindlasti rohkem väärt kui iga paari aasta pärast uus võtta.

    1. Jaa, see oligi minu jaoks kõige jubedam, et suhe oli ja seda varjati ja oldi koos samas seltskonnas ja tehti head nägu ja… Mul ei ole elus sellist kogemust olnud, aga kujutan ette, kui palju haiget selline asi teha võib 🙁

  5. Mina läksin lahku suhtest, kus kõik oli ju korras. Jah just teised nägid, et kõik on korras ja imeline – see oli pilt mida mina lasin välja kuvada aga reaalsus oli põrgu. Üksikud inimesed teadsid mis toimus tegelikult ja sedagi vaid osaliselt. Tänaseni ei tea keegi mis toimus “suletud uste taga” tegelikult. Mina läksin oma kaaslasest lahku varem aga tema manipulatsioonid ja soovid tõestada, et Ta suudab ennast muuta viisid meid peale poolt aastat lahus olekut uuesti kokku. Jah esimesed kuud olid ideaalsed – nagu raamatust võetud. Aga siis jätkus asi samamoodi – isegi hullemini. Ja siis viisid meid teed siiski uuesti pärast 8t kuud kooselu lahku. Ja tänaseks leian, et see oli minu elu kõige parem otsus. Olen leidnud omale uue kallima, kes oskab mind minnata ja keda oskan mina hinnata.
    *Suhet ei saa hinnata selle järgi mis paistab välja. Üli tihti ei näidata välja mis toimub tegelikkuses.

    1. Olen sinuga täiesti nõus. 🙂 Ma ei mõista üldse, miks kõrvalseisjad alatihti teiste suhetele hinnanguid annavad…

  6. Kas see on õige, et on hullem kui paarid enam ei tülitse? Nagu Mallu ja Kardo? Et tegelikult peaks tülitsema?

    1. See tülitsemise teema on tegelt päris põnev. Ma arvan et esmalt oleks vaja paika panna tülitsemise definitsioon. Kas see on teineteisest üle karjumine ja partneri sildistamine erinevate solvangutega, tema isiksuse mahategemine jne. Või on tülitsemine eriarvamuste väljendamine ja nö kirglikult vaidlemine, kummal on ikkagi õigus?
      Ise olen olnud suhtes, kus oli palju tülisid ja kasvanud emotsionaalselt vägivaldses kodus. Ma ei saaks väita et ma kummaski olukorras end hästi ja õnnelikuna oleks tundnud. Hetkel olen abielus ja ma ütleks et meil on keskmisest kõvasti vähem tülisid võrreldes paljude teiste paaridega. Paljud paariterapeudid on väitnud, et paarisuhtes olles on tülitsemine tõepoolest positiivne asi. See omakorda on pannud mind mõtlema, et kas meie suhtega on siis kõik ikka ok kui me eriti ei tülitse. Samas miks peaks paarisuhtes tülitsemine olema soovitatav ja tervendav, kui see töökaaslaste, sõprade ja lastega suheldes on pigem taunitav?

      1. Mu jaoks tülitsemine on see, kus ikka tõstetakse häält ja öeldakse inetuid asju ja noh, ollakse teineteisega ebaviisakad. Ma ei oska öelda, kaa ühes heas suhtes on palju tülitsemist või pigem vähem – meil on seda vähem, peaaegu olematu arv ja mulle nii sobib. Ma ei kujuta ette, kuidas üksteisega ebaviisakas olemine saab suhtele hästi mõjuda. 🙂

  7. Mulle tundub, et te olete laste ja maja pärast koos. Kes peale petmist ikka õnnelikus suhtes olla saab.

  8. Soovitan lugeda raamatut Armastuse 5 keelt, kestva armastuse saladus. Autor on Gary Chapman. Väga hea raamat tõesti. Selgitab väga lihtsalt lahti palju asju ja laseb paaridel kindlasti oma suhet uuest vaatenurgast vaadata ja selgitab ka põhjuseid, miks suhted nii lühikese aja pärast lahku lähevad. 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga