Lapsed ja maaelu

Kuna ma siin üksinda üleval juba tiksun ja arvuti taga olen, mõtlesin, et tulen vahelduseks blogisse ja panen mõned mõtted kirja. Olen teise jälle nii unarusse jätnud, samas on mul selleks ka põhjust. Kui väga ma ka ei tahaks, aga ma lihtsalt ei jõua siia päevasel ajal ja öösel pole vist pointi blogida, kõik normaalsed inimesed magavad sellel ajal. 😀

Ma ei tea, kas ma olen oma kasvatusmeetode lõdvamaks lasknud või remonti tehes tahadki lapsed võimalikult palju jalust ära saada, aga mu lapsed on otsustanud õue kolida. St, et kui ma hommikul oma silmad lahti teen, vaatavad nad mulle otsa, teised täitsa riides, nokatsid peas ja teatavad mulle: “Emme, me läheme nüüd õue!” Ise ei ole jõudnud midagi süüagi. Aga lastel pidavatki sellises eas muud prioriteedid olema tähtsamad (loe: õues mängimine näiteks).

Kui me Roosna-Allikule tulime korterit remontima, siis lasin neil omapäid maja ees liivakastis mängida. Andsin aga liivakastimänguasjad kaasa ja siis istusin aknal, nagu mõni öökull ja lihtsalt jälgisin. Nüüd olen natuke kergekäelisem ja näen, et nad ei vaja tegelikult sellist järelvalvet.

Samas on meil reegel, et nad peavad olema emme vaateväljas, sest kui peaks midagi juhtuma, pole ma ju teadlik, kus keegi on.

Tallinnas või Paides miskit sellist polnud. Kui tahtsid õue minna, siis ikka ja alati ainult koos minuga. Ma ei tea, mis kartus mul sees oli, aga näete, ei tahtnud neid lasta.

Ühest küljest on selline vabadus mõjunud neile väga hästi. Nad on julgemad, rõõmsamad, tunnevad ennast vabamalt ja mis kõige tähtsam- lähevad normaalsel ajal magama. St, et kui varasemalt nad tõusid hommikul kell 9-10, siis õhtul 23 aeg ei tahtnud nad endiselt magama minna ja mul oli tükk tegemist, et nad uinuks. Nad lihtsalt ei olnud kogu oma energiat ära kasutanud ja rakendasid seda hilistel õhtutundidel. Nüüd nad mässavad kogu oma energia õues nulli, tulevad tuppa, pesevad end puhtaks, söövad kõhud täis ja magamaminemine läheb kohe sujuvamalt.

Mis mind veel väga rõõmsaks teeb, on see, et nad ei nõua nutiseadmeid! Tõsiselt kah! Varasemalt ikka küsisid, kas läpakast multikaid võib vaadata või telefonis mänge mängida ja eks ma lubasin ka, mis mul selle vastu olla saab, aga seda ka mõistlikult. Nüüd ei ole nutiseadmetest enam haisugi! Vahel harva nad küsivad, kas tohib multikat arvutist vaadata, aga enamjaolt keskenduvad nad sellele, et saaks õues teiste lastega mängida võimalikult kaua.

Mõni õhtu on ikka päris raske neid õuest kätte saada. Nemad jooksevad ümber maja ja üks rase nende järel, neid tuppa kamandamas. 😀

Tuleb välja, et maaelu on ikka nii hea. Ma püüdlen iga päevaga selles suunas, et mu lapsed saaksid olla täpselt sama palju lapsed nagu mina seda väiksena olin. Iga plekk ei tapa, natuke vabadust ei tee liiga ja katkised põlved ei ole maailma lõpp. 🙂