Lapsed ja roppsõnad

Mu facebooki feedi lõi Malluka postitus viimasest tema sellest suvesarjast ja ma huviga hakkasin neid kommentaare seal all lugema, sest juba aimasin, et sõnas kostunud “perseauk” tekitab inimestes kindlasti erinevaid mõtteid ja emotsioone. 😀

Ma ei tea üldse, mis inimeste probleem on. Mäletan, et kunagi vist Laura Kõrgemäe nuttis meedias, et tema laps nägi telerist midagi imelikku, ja kuidas ta nüüd seletab lapsele, mis see oli. 😀 #jeesus

Nii ka Malluka postituse all – üks imestas, kas on ka tulemas osa, mis on labaste naljadeta või roppusteta, teine laiutas käsi, sest tema laps oli küsinud: “Mida tähendab perseauk?”

Nagu for real, te ju kõik teate Mallukat ja seda, et ütlebki kõike, mida sülg suhu toob. See teebki temast Malluka. Juba esimesest “Malluka suvi” osast peale. Mis seal siis nüüd nii palju imestada? Kui sa ei taha, et sinu laps seda kuuleks või näeks, ära lase tal seda teha.

Samamoodi – kui laps sinult küsib, mida see või toda tähendab, on sul kohustus talle seletada. Ma ei tea, võib-olla see ema ka seda tegi, aga milleks netis halada? Mu lapsed nt vaatavad ka Malluka suve ja kui muidu roppust kuuldes, ütlevad, et nii ei tohi rääkida, siis see sõna jooksis neil ühest kõrvast sisse ja teisest välja.

Mu lapsed kuulevad ikka vahel sõnu, mis nende kõrvadele ei ole. Meie üritame laste kuuldes mitte neid kasutada, aga no välismaailma eest ei ole me keegi kaitstud. Ja nad isegi on halbu sõnu kasutanud, aga minu, kui lapsevanema töö ongi seletada, seletada ja seletada.

Ma oleks lastele öelnud, et sõna “perseauk” on sama, mis pepuauk, ainult, et halvem versioon. Ja kõik.

Inimesed on üldse veitsa peast soojaks läinud selle kuumusega, ma vaatan. Küll ei tohi roppusi kuulda, küll ei tohi seda või toda öelda, küll peab see lapsuke olema üles kasvatatud ikka vatitupsu sees. Kammoon, see on elu. Sa ei saa oma last igavesti kõrvatroppidega kodus klaaspurgis hoida.

Lõpuks nad kuulevad ja näevad ikkagi asju, mida ei tohiks, aga meie töö ongi neile seletada ja põhjendada, miks mõni asi nii või naa on.

Ma siin ühes postituses ütlesin ka sõna “pohhui” ja oi jeesus, kohe tuli kommentaar: Kas sa õpetad lastele ka sellist sõna? Kas sa kodus ka räägid nii?

Jaa, muidugi, istume kodus tahvli ees ja õpime erinevaid roppusi kirjutama ning hääldama. Mõni inimene lihtsalt oskab lolle küsimusi küsida. 😀

Ma kasutan sõnu, mis laste kõrvadele ei ole, tõsi. Laste kuuldes aga pigem mitte. Vahel ikka lipsab üle huulte, mis seal ikka. Aga nad on usinad seda kohe meelde tuletama, et tegemist on paha sõnaga. 😀