Jah, täpselt selline “korraks” tunne peale seda nädalat oligi, mis nad maal veetsid. Algselt oli muidugi plaan, et Hendrik jääb kaheks nädalaks, aga ta juba peale paari päeva oli hakanud vanaemale rääkima, et igatseb emmet ja tahab koju. Kätt ette ei pane ja vägisi olla ei käsi ju, kui ikka koju tahab. Ja nagu ma ennustasin, valasin ma krokodillipisaraid peale Lavendel Spast naasemist, sest laste järgi oli igatsus nii suur. Okei, pisarad päris ei voolanud, aga ega palju puudu ei olnud.
(Minu jaoks on mõistatus see, miks Hendrik end iga kord pilukaks muudab, kui temast pilti tehakse. Ehk kunagi hammustan selle mõistatuse läbi :D)
Eks me pea igapäevaselt saime skypes ka suheldud ja minu suureks üllatuseks ei igatsenud Raimond kordagi koju. Kui olime lapsed maale viinud, tegin järgmisel päeval videokõne ja ega ma kartsin küll, et ta pistab seal teiselpool ekraani röökima ja tahab koju, aga kõne lõppedes ütles tema mulle rõõmsalt “tsau!” ja kadus seitsme tuule poole. Ja nii iga kõnega. Mul oli selle üle siiralt hea meel. Seega kokkuvõtteks oleks Raimond seal kasvõi siiani olnud, aga kuna teised tahavad ka rahulikult elada, siis piisas neile sellest nädalast ka.
Oh kuidas ma akna peal turnisin ja küüsi närisin, kui vanemad lastega Tallinna poole sõitsid. Tol päeval oli isegi tööl lust olla, sest õhtul nägin ju oma põngerjaid. Aeg venis kui tatt, aga kätte ma nad sain ja kui neid nägin, teatas Hendrik mulle esimese asjana: “Emme, ma armastan sind liiga palju!”Seda oli nii vahva kuulata. Ja Raimond oli nii suureks kasvanud vahepeal. Vanaema ostis neile uued jalatsid (ühel vilkuvad ja puha) ja mütsid ja kommi ja küpsist ja mänguasju ja.. oeh, hästi palju asju, mida kutid mulle kodus hiljem suure õhinaga näitasid ja mina pidin teesklema, justkui näeks selliseid asju esimest korda. Hendrik on ikka kihvt tüüp- kui ta mulle midagi näidata tahab, aga ma parasjagu vaadata ei saa, siis seisab ta mu ette ja ütleb kõva häälega: “Emme, no vaata nüüd silmaga siia poole!” 😀
Aga ma tundsin, et selle nädala jooksul sain ma normaalselt puhata. Hommikuti ei pidanud lasteaeda jooksma, et lapsi ära viia. Peale tööd ei pidanud lasteaeda jälle jooksma, et lapsi ära tuua. Poes sai rahus südamega käidud, ilma, et keegi midagi kuskilt riiulilt võtaks ja loobiks või keegi kuskil põrandapesulappi mängiks. Ühesõnaga selle nädala sain ma veeta nagu ühele normaalsele inimesele kohane. Ma sain kanda puhtaid riideid ja olla täiesti.. inimene. See nädalake lendas küll väga ruttu, mis on muidugi loomulik, sest head asjad mööduvad kiiresti ju. 😀
Su lapsed on nii suured, kuidas sa endiselt nende kõrvalt ei saa puhtalt riides käia? Kõlab nagu su lapsed oleks endiselt beebid 😀
Nad ongi just nii suured, et panevad minu sportlikke võimeid proovile 😀 Kujuta sa siis ette, et peale pöörast jooksmist või nendega müramist õues, suudavad minu riided täiesti puhtaks jääda 😀
Krokodillipisaraid valama tähendab kurbust teesklema, loodetavasti sa siiski ei teinud seda 😀
Poisid juba nii suured.
Silmade kissitamisest, ehk kontrollid lapse igaksjuhuks nägemist