Ma lugesin täna seda artiklit (link!) ja jäin pikalt mõtlema. Ligi kaks aastat tagasi ma oleks tundnud end vist natuke solvatuna ja puudutatuna ning pidanud maha vihakõne, aga täna enam mitte. #areng
Kes mu blogi pikemalt juba lugenud on, teab, et olin kunagi nn abieluvastane, sest MIS SEE PABER MEILE IKKA ANNAB ja et abielu on ju palju tähtsam samm kui laps! #noorjaloll Ma nõustun Urve Paloga täielikult, et abielu annab ehk rohkem kindlustunnet ning abielus olles ei minda vast nii kergekäeliselt lahku ja kaalutakse seda otsust rohkem läbi. Nagu palju rohkem. Ma oletan.
Geit ei ole kunagi abielu vastu olnud, samas ei ole pidanud ta seda ka nii oluliseks. Seega ma olin see erand naiste hulgast, kes endale valget kleiti ja pidu ei tahtnud.
Mis puutub meisse, siis mina olen oma abieluvastaseid vaateid kardinaalselt muutnud, st täna olen ma abieluks valmis ja satun kergelt õhinasse pelgalt mõttest abielluda. Mulle meeldiks kanda mehe ja lastega ühist perekonnanime, kuigi see nimi mulle ei meeldi ja enda omast ka vaimustuses ei ole. 😀 Raske dilemma.
Meil jääb see plaan suuresti hetkel raha taha kinni, sest kuigi me kumbki ei taha suuri pulmi, pigem väikseid ja vaikseid, siis kvaliteeti sooviks ju ikka ja kvaliteet maksab.
Mina näen oma ideaalset pulma ette mere ääres, kus enne toimub väike fotoshuut, seejärel pannakse meid lähedaste ja pereliikmete ees paari ning lõpuks väike pidu, kus saab süüa-juua-tantsida ja selle päeva õhtusse saata. Ei midagi suurt. Isegi vist siis mitte, kui raha laialt oleks. Mulle meeldib minimaalne ja tagasihoidlik, lihtne, aga ilus.
Öeldakse küll, et abiellud ju korra ja siis peab seda tähistama suurelt, aga mina ei taha. Eks see ole maitse asi. Me mõlemad oleme Geiduga arvamusel, et väike on ilus ja palju südamelähedasem, vähemalt meie jaoks.
Kui me viimati abielule mõtlesime, siis sai välja valitud 2021 aasta. Vaatab, mis see tulevik meile toob. ❤️
Postituse pilt: link!
Me kõige pealt abiellusime, peale kolme aastat kooselu. Eks see oli alguses ka puhtalt paber ja kindlustunne meie mõlema jaoks. Päris salaja pulma teha ei tahtnud, lõpuks tuli omajagu külalisi, aga kogu see tunne sellel päeval on nii eriline, et võtab siiani pisara silma kui pilte või videot vaatan. Siis sai otsustatud osta maja, pangalaen seob meid 15 aastaks, sellest just naljalt lahutada ei saa 😀 ja kuna lahutamishimu tekkinud ei ole, sünnib 2019 jaanuaris meie esimene laps, ei saaks olla õnnelikum kuidas asjad on läinud meie jaoks 🙂
Väga armas on lugeda, et teil on kõik nii ideaalselt ja plaanipäraselt kulgenud. Palju õnnelike aastaid teile! ?
Mehega oleme koos olnud ca 2 aastat. Mul on eelnevalt 2 last, ja nüüd on kaasaga 3s tulemas. Kihlatud oleme, abielu tuleb siis, kui on õige aeg. Esiteks, ei taha mina suure kõhuga abielluda, ja teiseks on olulisemaid asju, mis enne paberit korda ajada. Lapsed on kõik niikuinii minu nimel ja hakkab see kõhutegelane ka minu perekonnanime kandma. Puhtalt juba selle pärast, et minu perekonnanime on Eesti vabariigis ainult hetkel seitsmel inimesel ja nime ametlikud edasiviijad hetkel puuduvad.
Me oleme oma abikaasaga olnud koos 4 aastat. Abielus oleme olnud peaaegu 6 kuud 🙂 Lapsi on meil 2. Selle aasta maikuus käisime kahekesi registreerimas. Kunagi tahaks ikka peo ka teha, aga hetkel pole piisavalt finantse selleks. Tahaks ka kvaliteeti 🙂 Mina võtsin oma mehe perekonnanime, just sel põhjusel, et tahtsin lastega sama perekonnanime.
Meil saab 5 aprillil 5 aastat. Laps sündis 15 aprill ja saab siis järgmine aasta 3. Mehel on üks sõber, kes iga kord küsib kunas siis sülti saab. Kunagi mees rääkis sõprade ees välja, et tahtis mulle jõulude aeg kihlasõrmuse kinkida. Oleme rääkinud abielust palju ja ma olen talle vihjeid ka teinud. Tema jaoks abielu väga tähtis ei ole aga samas tahab ise ka kunagi abielluda. Mina olen selleks täiesti valmis. Pulmi tahaks vaikseid ja pidu vb natuke suuremalt, kui arvestada mehe sõbrad ja minu sugulased, siis tuleks nagunii suur pulm 😀 Ta on mulle palju öelnud, et ta ootab seda õiget päeva, sest tema jaoks ei ole nt jõulud ja sõbrapäev õige päev, sest siis on pm iga teine kihlumas 😀 Nüüd siis pean ootama ainult kannatlikult, kunas see õige päev tuleks
Meie abiellusime kui mina olin 20 ja abikaasa 23. Praeguseks siis 14 aastat tagasi ☺. Hetkel 2 last, planeerime 3ndat. Ma arvan, et kui siis ei oleks pulmi teinud, siis praegu enam ei viitsiks nii suurelt teha ka. Kui nüüd pulmi planeeriks siis teeks väikselt ja näiteks kuskil soojal maal kahekesi ?. Abielu on andnud kindlasti kindlama tunde lastele ning endale, et ühise elu nimel rohkem pingutada.
Meie elukaaslasega olnud 11 aastat vabaabielus.Kuna me ikka naerame et ennem peavad ikka mul vanemad abielluma siis saame meie alles abielluda.Vanemad mul 36 aastat vabaabielus olnud.Oleme mõelnud abielule aga tavaliselt kui abiellutakse minnakse natsa aja pärast lahku meil tutvusringkonnas on olnud nii.Et vist sellepärast ka väike kahtlus abielu suhtes.Meil on kaks imearmast tütart ühiselt.Aga minul eelmisest elust veel lisaks poeg ja mu elukaaslasel tütar ja poeg.
2 aastat olin abielus laste isaga, aga ei läinud nii nagu plaanis oli.. Tuli lahutada ja nüüd uues suhtes kardan isegi seda teemat pisut. Tean et elukaaslane ettpanekut ise ei teeks, ja mina ka väga torkima ei hakka. Kardan et läheb pekki kõik lihtsalt, niisama on koos olla palju lihtsam- kui mingihetk suhe otsa saabi siis lähed lihtsalt ära ja miski paberimajandus sind kinni ei hoia..
Lapse isa muidugi juba uuel ringil ja abielus.
Mina ise nii suuri riske enam ei võtaks kuna kardan et ajalugu kipub end kordama.
Rahaliselt ei oleks ka muidugi see kõik võimalik..
Olen ka kuulnud, et paar abiellus 20.kooselu aastapäeval ja pool aastat hiljem leidis mees uue tibi…
Ise abiellusime ka niimoodi aastaid-aastaid hiljem peale pikka kooselu. Kaasas ainult lapsed, poleks seda päeva teisiti ette kujutanudki. Väga isiklik ja eriline päev oli. Ei ole veel lahutanud 🙂 sest see kõlab nagu mingi viimane õlekõrs, noh et peale pikka kooselu abiellutakse. Selline päev maksab sama palju kui tavaline pulm, söögi ja joogi pealt jääb raha alles, aga selle katab osaliselt külaliste kingiraha eest (mida me ei saanud). See, et külaliseks olid ainult lapsed ei olnud seotud rahaga, mõtlesin seda.
Meie koos olnud 8 aastat ja sellest 4 aastat abielus saab oldud 15.11. Mulle just meeldib abielus olla, laste ja mehega üks nimi. Tundub nagu terviklik perekond. Abiellusime kui üks laps oli olemas, oli kahene. Pärast pulmi hakkasime kohe teist planeerima. Nüüdseks on siis kolm last. Aga see päev on tõesti kõige ilusam. Ma pole kunagi nii ilusana end tundnud kui siis.
Mina ei saa aru suhtumisest, et abielluda ei taha, aga lapsed kindlasti isa nimega – kui ma ei ole oma otsuses kindel, st abielu tundub liiga suur samm, siis on mu lapsed ikka raudpolt minu nimega, sest Eestis on ema see, kes igatahes lastega lõpuni välja on. Liiga palju lugusid, kus isa kõrvalt ära kaob ja siis kannavad lapsed nime, mille originaalomaniku nägugi on meelest läinud.
Boyfriendile olen ka öelnud, et abielust on mul savi, aga kui tahab, et lapsed tema nime kannaks ühel päeval, siis on tema asi hoolitseda, et tema nimi ka minu nimi oleks, sest minu lapsed on minu nimega. 😀
Ma ei pane lastele oma nime, sest mu vend on suutnud meie perenimele sellise pasakleepsu külge kleepida ??
Ma ei saa üldse aru sellest kombest, et miks peab naine abielludes nime vahetama? Eriti praegusel ajal? Ma saan aru, et vanasti anti naine nagu kaup ühest perekonnast teise üle ja markeeriti uue nimega, aga tänapäeval… miks? Et anda üldsusele mõista, et ollakse abielus, et mind on tahetud? Miks ma peaks oma nime, mida olen kandnud sünnist saati ja mis on minu ema – isa poolt saadud, soovima ümber vahetada?
Mulle väga imponeerib hispaania nimekultuur. Abielludes perekonnanime ei vahetata, mõned üksikud lisavad abikaasa nime juurde. Lapsed saavad mõlema vanema esimesed perekonnanimed (siin on min 2 perekonnanime). Ma veits kahetsen, et oma lastele enda perekonnanime ei pannud, lisaks isa omale. Aga olin noor ja ei teadnud nii hästi.
Ma tahaks küll uut nime, sest enda perenimi ei meeldi tänu vennale, samas mehe perenimi ka ei meeldi ?
“Et anda üldsusele mõista, et ollakse abielus, et mind on tahetud? ”
Kris, sul on vist väga madal enesehinnang ja vähe saavutusi? Defineerid end vaid läbi suhete?
Ainult selline inimene saaks nii mõelda.
Ega ma ei öelnud, et mina ilmtingimata tema oma pean võtma, võib ka teisipidi. Esimeses abielus ma ei vahetanud nime. Nüüd mõtlen, et täitsa võiks, peiksil on lahe nimi. Mingit identiteediteemat mul perekonnanimega nagunii ei ole.
Koos elanud 8,5a. Abiellusime, kui 5-aastane kooselu proovikivi veeretatud sai. Juba enne seda soetasime ùhise korteri. Paber ei liida inimesi rohkem, kui inimesed ise ennast teisega seovad. Lapsi veel pole, sest soovime et nad oleks oodatud ja peres selleks ajaks ùhised eesmärgid saavutatud.