lapsesuu ei valeta
Noh, esiti võite arvata juba, kui kama kaks neil alguses oli, kui ma nad enda juurde kutsusin ja ütlesin, et emme kõhus on tita ja nemad saavad endale kas väikese õe või venna. Nad vaatasid mind sellise näoga nagu ma oleks nendega.. mm hiina keeles rääkinud.
Ma olen ikka järjepidevalt neile öelnud, et kõhus on väike beebi. Täpselt sama tillukesena tuleb ta meie juurde, kui nemad kaks seda tegid.
Mis te arvate, kas Hendrik jäi mind uskuma, kui ma talle rääkisin, et tema on ka emme kõhus olnud ja sealt välja tulnud? Tuhkagi. Ta on teadlik, et Raimondiga oli nii, sest ta nägi seda kõike kõrvalt, aga ta on ise jumala kindel, et tema ei tulnud nii. Ja nii me oleme siin viimasel ajal vaielnud.. mina ütlen, et ta oli mu kõhus ja Hendrik raiub vastu, et nii see kohe kindlasti polnud.
Ma ei arva, et ma peaks nüüd kindlatel päevadel või kellaaegadel neile meelde tuletama, et kuulge, emme on rase, võtke vabamalt. Aegajalt, kui nad liiga hoogu lähevad või Raimond kipub tihti sülle või nad niisama tulevad juttu rääkima, siis ikka võtame teemaks. Tänaseks on nad aru saanud, et emme kõhus ongi tita ja mänguhoos tuleb olla ettevaatlik, et emme kõht haiget ei saaks.
Üks päev Hendrik tuli minu juurde. Tiris pluusi üles ja pani suu vastu kõhtu. Sellel järgnes mingisugune salakeeles tekst, sest ma ei saanud muhvigi aru. Ehk on neil juba connection ja oma keel ja puha? 😀
Kui lapsed juba aegsasti aru said, et emme kõhus ongi beebi, palusin ma neil ennustada, et mis soost see uus ilmakodanik olla võiks. Noh, Hendrik tahab raudkindlalt tüdrukut. Vähemalt ta ise ütleb nii. Raimond see-eest korrutab, et ei taha ta mingit tüdrukut või poissi. Tema tahab titat! Ja olgu olla! Ja vahel tahab ta, et emme kõhus oleks hoopis suur auto, sest mis ta selle beebiga ikka peale hakkab?
See on tegelikult väga armas, et kui Hendrik või Raimond minu juurde tulevad, on neil meeles, et emme peale ei tohi hüpata, minu ligidal tuleb ettevaatlik olla. Vahel nad tõmbavad mu pluusi üles ja näitavad näpuga kõhule ning ütlevad: “Siin sees on on tita!” Ma juba ootan aega, mil nööbike ära sünnib.
See on tegelikult väga armas, et kui Hendrik või Raimond minu juurde tulevad, on neil meeles, et emme peale ei tohi hüpata, minu ligidal tuleb ettevaatlik olla. Vahel nad tõmbavad mu pluusi üles ja näitavad näpuga kõhule ning ütlevad: “Siin sees on on tita!” Ma juba ootan aega, mil nööbike ära sünnib.
Ei taha üldse tögada aga no nööbike.. veidi originaalsust Jane 🙂
Ja mis sa välja pakud? 😀
Nööbike ju nii armas hüüdnimi.
Meie kutsusime oma kõhubeebid tupsununnuks. Ja issi pani veel sellise hüüdnime. Kui pisike sündis, sai isegi tema lutile see nimekene graveeritud. Nüüdseks tupsununnu juba 4a poiss.
Nööbike armas jah, aga asi pole selles. Pigem selles, et leidub teisi inimesi, kes on seda kasutanud samuti. Ja nüüd mina.. kasutaks seda keegi teine, poleks hullu, aga kuna mina, siis tuleb siit criminal case ära. 😀
Heii jane. Millal küsimustele vastad?:D kunagi kirjutasid et tegeled sellega ja oled midagi valmis saanud…:)
See on kyll igayhe enda asi kuidas ta oma last kutsub issand ausalt kas tõesti targemat teha ple ?:( 🙂
Ma sätin end uues kodus sisse ja katsun selle ära teha. 🙂
Ah ei ole hullu, las tögab. 😀