lastevaba aeg

Sponsoreeritud
Sõitsime eile Tallinnast koju ja tuju oli nii hea. Kohe nii hea, et tekkis idee lapsed nädalavahetuseks minu vanemate juurde viia. Ma ei mäletagi, millal nad meist eemal olid kauem kui paar tundi. Mõtlesin, et oleks hea vaheldus olla ilma nendeta. Saab rahulikult kodus koristada ja olla, võib-olla isegi mehega midagi kahekesi teha või kuhugi minna. 
Laupäeva hommikul viisime lapsed vanavanemate juurde ning avastasime end Vändra ehituspoe ees passimas. Olime kui eksinud loomad. Tabasin end mõttelt, et ilma lasteta polegi nagu midagi teha. Asi on ilmselt selles, et me väga ei saa lubada omavahelist aega, et kahekesi käia ja olla. Koguaeg ninapidi lastega koos ja juba harjunud, et kõik meie aeg kuulub neile ning ilma Hendriku ja Raimondita puudus see siht. Mida teha? Kuhu minna? Appi, aga meil ju polegi midagi teha.. ilma lasteta. Mis mõttes? 
Lastega läheb aeg nii ruttu ja koguaeg on nagu tegevust, aga täna ma esimest korda lapsevanemana mõistsin, et pole see lastevaba aeg midagi nii põnev ja huvitav. Vähemalt minu jaoks. Aga noh, me oleme suht noliferid ka, s.t, et me ei suhtle väga kellegagi, kuskil väljas käime harva, millega seoses meenub mulle eilne Raimondi ja minu vestlus. 
 
Mina: “Homme lähete vanaema ja vanaisa juurde ning emme ja issi saavad kluppi tantsima minna!”
Raimond: “Aga mina?”
Mina: “Sina ei saa kluppi!”
Raimondil vajusid õlad alla, moss-moss nägu tuli pähe ja pisarad hakkasid voolama. Siis ma seletasin talle, et tema on selliste kohtade jaoks liiga noor ja ega emme ning issi ei lähegi kuhugi lõbutsema tegelikult. Pole viitsimist ja tahtmist. 
Täna aga leidsime endale siiski tegevust ja päev oli vägagi sisukas. Käisime Blenderis smuutit joomas (minu jaoks kindlasti üks uus ja lemmik paik, kust maistvat smuutit kaasa haarata :)), nautisime huvitavat filmi ja saime üksteise seltskonda segamata nautida. Ei tea ju, millal uuesti kahekesi kuhugi minna saab. Poodides oli vähemalt hea rahulik käia. Ei pidanud kedagi taga ajama ega otsima. 😀
Tuleb tunnistada, et ma juba igatsen oma nublusid. Õnneks on kohe kohe magama minek ja hommikul sõidame juba lastele järgi. 

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Viimased postitused

Jep, ma olen….

Lapsed voodis. Pesumasin peseb. Nõud ka on masinas pesus. Pakime nüüd selle nädala kokku. Päris [...]

Kas on ikka pointi uuesti abielluda?

Uhh! Siin üks päev… või, mis üks päev, see oli ikka enne Oliveri sündi, kui [...]

9 kommentaari

Kuidas ma siin nutta lahistan

Mul oli väga tore nädalavahetus ja loodan, et teil samuti. Oliveril ja mul käis mitmeid [...]

3 kommentaari

Kuidas lapsed küünlaid armastavad süüa

Tere! Ma olen mega suur küünlafänn (kogun lausa!) ja ühtlasi 6 lapse ema. Päris raske [...]

12 kommentaari

Sellest imelisest talvest

Istun elutoas diivanil, sõrmede vahel kuum latte, pilk suunatud aknast välja. Vastu vaatab sealt pesuehtne [...]

Liiga positiivne postitus, et lugeda

Uhh! Uus nädal on alanud! Loodan, et teil algas see hästi ja sujuvalt ning tuleb [...]

10 kommentaari

Keha pärast keisrit

Paljud on siin viimastel päevadel uurinud, kuidas ma keisrist taastunud olen ja kuna pea nädal [...]

13 kommentaari

Beebimulli postitus

Oi, mis kirjutamistuhin mul peal on! Sõbrannale (ausalt ei ole müsteerium-sõbranna, keda ma siin aegajalt [...]

5 kommentaari

Millest mitte keegi ei räägi sulle…

Kell on 03.01. Vaatame siin Oliveriga tõtt ja mul tiksub hingel üks teema, millest hakkasin [...]

15 kommentaari