Kuigi ma olen omadega täiesti fu**ed up, siis ometi olen tänaseks oma elu suutnud natukene kergemaks muuta. Kui ma oleks kinni nendes mustrites, milles nt pool aastat tagasi olin, tunduks see mustas augus siplemine minu jaoks palju palju hullemana ilmselt.
Ma muutsin oma mõtlemist. Väga palju.
1. Pere on kõige olulisem.
Lõpetasin pideva muretsemise ja põdemise teiste pärast. Lõpetasin teiste peale lootmise ja neilt millegi ootamise. Minu lapsed ja mees on kõige tähtsamad.
Kui sa sead endale kindlad inimesed esikohale, siis ülejäänud inimestes pole lihtsalt võimalik pettuda, kui nad midagi valesti teevad.
2. Ära reageeri kõigele.
Ma varem pidasin vajalikuks absoluutselt kõigele reageerida. Ja siin mõtlen ma negatiivset. Mingi tuli läks minus põlema ja ma pidin vastu hakkama, ennast kehtestama, oma arvamuse ka välja ütlema, vastast vastupidises veenma.
Enam ei. Energia raiskamine. Okei, vahel harva ma ikkagi unustan selle põhimõtte, aga enamasti olen selle praktiseerimises üsna osav. Kui keegi väidab, et puud on lillat värvi ja muru on sinine, okei. Las nad siis väidavad.
3. Minevikus pole pointi elada.
Sa võisid teha vigu. Keegi võis sulle haiget teha. Unusta see. Mis see minevikus elamine sulle annab? Palju peavalu ja stressi, sest minevikku muuta ei saa. Mis olnud, see olnud. Mis tehtud, see tehtud.
See punkt on nendest kõigist ilmselt ainus, mis mul väga raskelt välja tuleb, aga ma üritan. Sisendan endale, et minevik ongi minevik ja ma ei saa seda muuta. Milleks vaevata oma pead asjadega, mis pole sinu võimuses?
4. Ära mõtle ette või üle.
Sa pead kuhugi minema? Sul on mingi kokkulepe? Ära hakka oma peas mõtlema välja mitmeid erinevaid stsenaariume, mis juhtuda võib. Ära mõtle. Mine kohale ja läheb nagu läheb.
Uskuge mind, mu elu on palju palju lihtsamaks muutunud peale sellest aru saamise. Kui ma pean kuhugi minema, kellegagi kokku saama, ma lähen. Ma ei kujuta juba eos ette, mis kõik saama hakkab või mis võib viltu minna. Mida nii hullu ikka juhtuda saab?
5. Ära teeskle, ole selline nagu sa oled.
Jah, nii mõnigi võib mõelda, et kui raske on olla inimesel tema ise. Kahjuks tänapäeva maailmas on see väga raske. Vähemalt minu vaatevinklist, kui proovin ennast kõrvalt näha ja analüüsida.
Ole see, kes sa oled. Ära proovi olla keegi teine. Sind on ainult üks ja see ongi sinu eelis. Need, kes kõnnivad läbi elu ilma maskita, jõuavad minu meelest palju kaugemale.
6. Sa ei pea tegema head nägu nende ees, kes sulle ei meeldi ja kellele sina ei meeldi. Isegi viisakusest mitte.
Elu on nii kulgenud, et satun vahel ikka kokku inimestega, kellega mingit klappi ei ole. Kes lihtsalt ei ole minu tüüpi ja ei meeldi mulle. See on paratamatus. Ma ka kõigile ei meeldi. Ja usun, et pigem on mõttekas selliseid inimesi vältida, kui et nendega kokku puutuda ja naeratada. See on mõttetu aja raiskamine.
7. Lase ühest kõrvast sisse ja teisest välja peaaegu kõik, mis sulle räägitakse.
Tegelt ka! Me oleme harjunud oma pähe talletama täiesti ebavajalikku pahna, mis meid koormab ja stressab. Ära tee seda! Mina ka enam ei tee ning mu pea on kohe palju selgem.
8. Ole sõbralik.
Jah, ole sõbralik. Sa ei tea, mida teine inimene oma elus tegelikult läbi elab. Kui sul pole midagi toredat öelda, ära ütle, aga ära ütle ka midagi halba. Hoia see enda teada.
9. Armasta oma vihkajaid.
Mallukas andis mulle kunagi hüva nõu – vasta heiteritele sõbralikult ja nad kaovad iseenesest. Tõsi! Kui keegi sind sotsiaalmeedias vihkab, sind halvasti kommenteerib, sulle halbu asju kirjutab, sa kas ära vasta üldse või ole hästi sõbralik.
Mulle tekkis üks heiter, kes ikka aegajalt instagramis (@janeblogi) mind enda arvates hurtimas käib. Enamasti võtab ta mu välimuse kallal. Ja ma hakkasin talle hästi sõbralikult vastama. Ma isegi kirjutasin talle ja kutsusin kohvile. Meie suhtlus lõppes sellega, et mina olin see pealetükkiv pool ja temal minust ikka täiega siiber. Nüüd kommenteerib vähem. ?
10. Räägi asjadest otse.
Ma kunagi alati mõtlesin, et “kuidas seda nüüd öelda?” või “mis oleksid õiged sõnad selle jaoks?”, aga kõige lihtsam on rääkida nii nagu sa mõtled. Okei, avalikus ruumis võiks mingi õhuke filter ehk vahel olla, kui väga otsekohene oled, aga üldiselt soovitan rääkida nii, nagu asjad on. Hoiate palju aega ja sõnu kokku.
11. Tee nii nagu ise soovid.
Teate, kuiiii pikka aega olen ma ennast tagasi hoidnud peaaegu kõiges. Kui ma olen tahtnud midagi kirjutada – aga kui nt see ja see nii mõtlevad, mis siis saab? Okei, parem jätan kirjutamata. Kui olen tahtnud mingi pildi lisada, mida võibolla just igapäevaselt internetiavarustest ei kohta – mida nad arvavad? Okei, parem ei näita. Ma tahaks nendes riietes välja minna – aga mis jutud hiljem käivad? Okei, panen need tavalised riided.
Ei. Ei. Ei. Lõpeta see! Vahet ei ole, mis sa teed, kas sa teed või mitte, alati on keegi, kes arvab midagi halvasti. Sa ei saagi kõigile meeldida. Jumala eest, ära tahagi kõigile meeldida. Kirjuta, postita, riietu… you name it. Tee nii nagu ise tunned, et tahad teha ja ära lase kellegi teise arvamusel ennast mõjutada. Okei, v.a kui sul on kriminaalsed ja pahatahtlikud plaanid. Siis ei pea see paika. ?
12. Lõpeta selgitamine.
See on rohkem blogijate kutsehaigus, ma olen tähele pannud. Sa ei pea kõike seletama ja kõigest aru andma.
On okei vastata kellegi küsimuse peale, et “see ei ole kellegi teise asi”. See, et ma oma elu jagan siin ja seal, ei anna mitte kellelegi õigust aru pärida. Päriselt ka. Õnneks enamus mõistavad seda ja on ka neid, kes ongi uudishimulikud – see on okei. Aga ma ise saan valida, kas annan aru või ma ei tee seda.
Ma olen elanud nende põhimõtete järgi ligi pool aastat. Okei, alguses oli üsna raske endale neid sisendada. Ükshaaval. Ega ma kõike korraga poleks suutnud oma ajusse programmeerida.
Vahel on raske. Mõnikord pean endale mõnda asja meelde tuletama, kuid usun, et just nende põhimõtete järgi elamine on mind pinnal hoidnud. On natukene seda koormat, mida kannan, kergendanud.
Ja elu on tõesti kergem nii. ❤️
Väga head põhimõtted 🙂 peab endalegi neid mõnikord meelde tuletama!