lobisen veidi
Teate, pean nüüd aus olema ja tunnistama, et viimasel ajal ei ole mul üldse mahti kirjutada. Mul on unerütm nii paigast ära (mitte et see põhjuseks oleks!) ja selline laiskus on peale tulnud. Ma lihtsalt ei viitsi ega taha midagi teha. Eelmisel reedel läksin ma hommikul kell 7 magama ja sain ainult paar tundi magada. Pisikeste laste kõrvalt paraku ei saa valida endale uneaega ja nii ma jooksengi laste graafiku järgi.. väsinud, vahel pahur ja laisk.
Mul on tegelt hästi paljust rääkida- sellest, et ma jätkan oma kooliteed sügisel, sellest, et ma lähen autokooli ja kõigest muust põnevast, mis mu elus toimub. Nii tahaks seda kõike jagada, aga usun, et on parem seda teha siis, kui olen puhanud peaga ning mõtted selged. Usun, et pole mõtet kirjutada ja oma mõtteid punnitada, kui nad lihtsalt ei taha tulla. Ma ei olegi varem oma mäletamist mööda sellist väsimust tundnud, mis mul hetkel on.. Sellepärast ongi seda nii raske kirjeldada.
Ma lihtsalt olen ja elan- juuksed sassis, hommikumantli väel ja ausalt öeldes tunnen ma ennast nii olles päris vanana. 😀 Aga no selline see elu ongi. Egas ma selles lapsi ei süüdista, oma mure, et õigel ajal magama ei saa mindud. Kes käsib varahommikuni üleval passida.. 😀
Ühesõnaga, kallid lugejad, ma ei ole radarilt kadunud.. Ma kogun ennast ja olen peagi tagasi. Mul on vaja samuti akusid laadida. 😀
kooli juttu ajad sa vist iga aasta ? tee teoks juba üksord,sa suudad küll !
Ei, ainult teist aastat 😀
Eks asi oli laiskuses kinni ja tahtmises. Inimene suudab kõike, kui ta seda piisavalt tahab 🙂