Lobisen veits

Ma olen täiesti magamata. Õudne öö oli selja taga. Läksin eile õhtul üsna varakult voodisse, umbes kella 23.00-00.00 paiku. Tavaliselt jõuan voodisse ikka väga hilja – 1.00-3.00 vahemikus. Unerežiim on täiesti paigast ära.

Paar tundi olen öö jooksul magada saanud ja ma südamest loodan, et täna sünnitamiseks ei lähe, sest teine sünnitus kujuneski minu jaoks õudusunenäoks, kuna eelneval ööl olin kaks tundi maganud, energia ja jõud said otsa.

Jooksin öösel koguaeg wc vahet. Ma ei tea, kas see on mingi keha puhastusviis enne sünnitamist või oli asi selles liitris piimas, mis ma öö jooksul endale naha vahele pistsin. Kujutate ette jah – teate, filmides on vahel selline stseen, kus keegi öösel külmiku ees istub ja kõike valimatult suhu topib ja sõna otseses mõttes end täis õgib? Noh, mina istusin öösel külmiku ees nagu üks vasikas ja kulistasin piima nii, et suunurkadest seda lausa alla voolas :D. Isu sai täis, koperdasin voodisse tagasi ja kui pikali sain, hakkasid neelud uuesti käima ja nii ma sinna külmiku juurde tagasi jooksin. Imestan, et mu kõrval maganud Raimond nii õndsat und selle edasi-tagasi siiberdamise kõrvalt magas. 😀

Nii ma saatsingi selle öö mööda – kord wc-s, kord külmiku ees. Ja kätte jõudis hommik. Alakõhus koguaeg sellised tuikavad valud. Pikali olla ei saa, istuda on ebamugav. Mõtlesin, et lähen kõndima. Kuigi ega see ilm ei ahvatle küll õue minema – õudsalt tuuline on, siis võtsin end kokku, panin riidesse ja läksin õue. Täitsa soe oli isegi. Tuul oli küll suur, aga mitte külm.

Kui ma olin juba 2km maha kõmpinud, tundsin, et ok.. enam ei jaksa. Võtsin tempot maha ja jõudsin edukalt ikka koju tagasi. Kokku 4km! Vuhuu!

Nüüd ma tunnen, et olen megaväsinud. Valud läksid peale kõndimist üle ja täitsa hea on olla, ehk saab sõba silmale.