lõpuks kodus!
27
veebr.
veebr.
Oeh, ma tunnen nii suurt kergendust, sest lõpuks saime Tallinna korteriga ühele poole (asjad ära veetud, korda tehtud ja puhastatud). Nüüd istun siin, uues kodus, riietekottide otsas ja mõtlen, mida edasi teha. Ideaalis oleks vaja riidekappi, kuhu kõik asjad mahutada, vastasel juhul peame me olema kotielanikud mõnda aega.
Järgmistel päevadel on käed-jalad tööd täis. Peab asjad lahti pakkima, ära paigutama, mööbli ära pesema, elutuppa lühtri leidma, sest siin pole hetkel valgust, lasteaias ära käima ja lapsed järjekorda panema, sissekirjutuse tegema, perearsti valima. Ma hetkel isegi ei tea, kuidas ja mis minu ämmaemanda visiitidega saab. Kas tulla siia üle või käia Tallinnas edasi? Esmaspäeval pean ma viima proove ITK-sse, mõtlesin, et viin need ära. 13.03 on järgmine ultraheliaeg, 27.03 ämmaka visiit. Nende vahepeal on 16.03 Hendriku logopeedi aeg ja kõrva-, nina-, kurguarsti vastuvõtt. Asja sinna Tallinnasse ikkagi on veel.
Kuigi väga palju inimesi on siia blogisse jätnud kommentaare, kui õudne ja jube koht Paide on, siis ei jõua ma ära oodata, millal ma saan lastega linna peale avastama minna. Tšekata mänguväljakud üle, käia ja tutvuda lasteaedadega ning niisama uudistada ümbrust. Ma ei lase absoluutselt end kõigutada negatiivsetel arvamustel. Igas kohas on omad plussid ja miinused. Ma olen maal üles kasvanud ja tean väikese koha võlusid ja mitte nii häid omadusi. Näiteks Vändraga on sellised lood, et ma ei pea sinna kolimagi, kui juba minust jutud sada mutti sekundis levivad. Ema teatas mulle üks päev, et Vändra vahel käivad kõlakad minu kolimisest Paidesse. Ahsoo! Või sellest, et ma rase olen. Tundub, et suur lugejaskond on pärit Vändrast. Tervitused teile!
Mul hakkas seal Tallinnas juba vaikselt deprekas tekkima. Ega kui tööl ei käi, siis pole seal muhvigi muud teha. Ma pole inimene, kes end nädalavahetuseti laboris või nimetas täis lakuks ja mööda põõsaid koju roomaks. Kinos sai käidud, ujumas ka.. aga et näiteks õhtutunnil minna ja teha üks rahulik jalutuskäik või rattaga sõita.. vähemalt Lasnamäel seda küll ei saa. Kõigil on nii kiire ja kõik on nii morni näoga alatihti, et tahadki ruttu koduseinte vahele pugeda.
Mul tekkis energiapuudus, enesehinnang vajus põlvini, pidev väsimus ja jõuetus, mitte midagi ei viitsi ja ei taha.
Võibolla on asi selles, et olen maal sündinud ja seal üles kasvanud. Ma leiaks maakohas palju rohkem tegevust kui linnas.
Võibolla on asi selles, et olen maal sündinud ja seal üles kasvanud. Ma leiaks maakohas palju rohkem tegevust kui linnas.
Nüüd ongi selline tunne, et midagi oleme õigesti teinud. See on õige samm ja nüüd võib ainult paremaks minna.
Üks inimene küsis, kas ma blogis uuest kodust pilte ka näitan. Ei näita, sest päriselt ei ole see minu kodu. Kui mind pildistatakse või jäävad lapsed pildile, siis nii palju ikka näeb kodu, aga ekstra pilte ma siia lisama tubadest ei hakka. Lisaks vajavad köök ja esik remonti, millega läheb ka omajagu aega. Külla ma ka kedagi ei kutsu. Alles siis, kui korter valmis on.
kas te ei ole moelnud oma kodu peale?
lapsi oleks palju mugavam oma isiklikus kodus kasvatada ju?
Muidugi oleme mõelnud ja tulevikus ka kindlasti soetame oma kodu. 🙂
Ma kolisin Tallinnasse vähem kui aasta tagasi, pärast pikka edasilükkamist. Ei tahtnud väga rahulikust Tartust lahkuda. Kõigepealt elasin Kristiines väga kenas korteris uues majas. Kuigi Kristiine on võrdlemisi hinnatud piirkond, siis ma ei tundnud end seal väga koduselt. Nüüd kolisin Järvele, kus elame koos sõpradega ning olen väga rahul. Elame kõrgete lagedega kivimajas ning pole naabreid veel kordagi kuulnud. Tunne, nagu elaks eramajas. Lisaks on ka linnaosa väga vaikne ja rahulik, metsad ja pargid ümberringi. Mu sõpradele meeldib väga jalutamas käia ning nad alati ütlevad, et võivad õhtuti siin tundide kaupa jalutada, kohtudes heal juhul paari inimesega. Samas tänu rongiühendusele saame kesklinna 8 minutiga. 10 minuti jalutuskäigu kaugusel on Järve keskus ja Tondi selver. Siin on ka spordiklubi ning näiteks lennujaama on autoga 7 minutit (me reisime üsna tihti). Ehk siis väga hea asukoht ning rahulik elukeskkond. Kinnisvarahinnad on siin piirkonnas ka võrdlemisi soodsad. Ehk siis kui veel kunagi mõtled Tallinnasse kolimisele, siis soovitan just kindlasti Järve piirkonda.
Ma väga ei tahaks uskuda, et Tallinna tagasi kolin, aga iial ei tea. 🙂
Teil on nii tohutult armsad lapsed 🙂