***

Lõpuks võin autoga ISE sõita!

Mitte, et enne oleks keegi teine sõitnud. 😅 Geit ju oli mul juhendaja ja sõitsime igapäevaselt, st mina olin roolis. Tänaseks on mul see sõidutuhin üle läinud, sest sõitnud olen tõesti oksendamiseni ja vaadates kütusehindasid, siis ega ei olegi isu väga sõita kah. 😅

Aga Maanteeameti sõidueksamist… Ma ei tea, kuidas teistega, a ma küll eelneval õhtul googeldasin “sõidueksam Viljandis” ja mitte essugi kahjuks väga ei leidnud kuigi oleks tahtnud. Ühest küljest pole see üldse tark tegu – veits ajab rohkem närvi teiste kogemuste lugemine, sest need kipuvad alati nii hirmsad olema. 😅

Parem on minna nii tähtsale asjale teadmatuses, muidu hakkad oma ajuga asju üle genereerima. Nii paljud, kes mulle isiklikult oma kogemusi Viljandi eksami kohta jagasid, ei sarnanenud üldse sellega, mis minu silmis reaalselt oli.

Kindlasti kellegi arvates on üldse ebanormaalne sellist asja põdeda – kui ei saa hakkama, polegi pointi liiklusesse ronida, eks. Ma saan sellest täitsa aru, aga arvan ka seda, et kui inimesel on enne eksamit närv sees ja kardab, on see täiesti inimlik. Mina küll seda tabuks ei pea ning pigem just normaliseerin normaalseid tundeid. 🙂

Mu eksamiaeg oli eile, kell 13.30. Jõudsin Maanteeameti ette juba kell 13. Ootasin veidi ja siis nägingi juba tuttavat autot – autot, millega ise 30 sõidutundi läbisin. Jah, eksami sain teha autokooli autoga. Etteruttavalt juba ütlen, et see oli minu jaoks pigem suur pluss ja tegi olemise palju rahulikumaks.

Eksamineerija oli vanem meesterahvas – jutukas pigem ei olnud, aga ega ta tulnudki sinna mulle vestluspartneriks vaid eksamineerijaks ja kui paljud ütlevad, et neile just meeldis, kui eksamineerija hullult lobises, siis mul on näiteks vastupidi, juba autokoolis oli – kui keegi kõrval pidevalt muliseb, siis ma kaotan oma keskendumisvõime ära. 😅

Mingil määral ma ikka suhtlen kaasreisijatega, aga mingit chatroomi ma küll teha ei viitsi pigem.

Eksam algas 13.16 ja kestis 41 minutit.

Alguses panin auto käima, sättisin paika istme, peatoe, peeglid ja rooli ning siis küsis ta minult kaks küsimust: 1. Milliseid tulesid võib päevasel ajal kasutada? Vastasin lähituled. Küsis lisaks teist nimetust, et uuematel autodel on need tuled teistsuguse nimega. Ma seda ei teadnud, ütles ise, et ongi lihtsalt päevasõidutuled. 2. Palus mul näidata, kus asub ohutulede nupp. Seda ma ikka teadsin. 😅

Seejärel seletas ta mulle ära, et eksam kestab min 35 minutit + 10 minutit on kaks kohustuslikku harjutust – manöövriga parkimine ja piiratud alal ümber pööramine ning kolmas harjutus, mille ta ise valib. Seda pidi ta sõidu ajal täpsustama.

Ega siis ei olnudki midagi…. Läksime sõitma. Sõitsime linna ääres maanteel natuke ja uuesti linna sisse ning otse Uku keskuse parklasse, kus ta lasigi teha mul esimese harjutuse – manöövriga parkimine. Küsis, kas olen valmis ja pani aja käima. Ütles, et pargi, kuhu ja kuidas soovid. Ega seal suurt valikut polegi – kas nina ees või tagumik ees. Ilmselgelt valisin selle esimese. See tuleb mul kõige paremini välja.

Parkisin ära, läksin välja vaatama, kohendasin veidi ja siis ütlesin, et on pargitud. Ta pani aja kinni ning läks ka ise kontrollima. Kõik sobis.

Seejärel sõitsime Uku juurest ära, läbi kesklinna ühele ühesuunalisele tänavale, kus siis ta jälgis, kas ma teen pöörde õigelt poolt teed – no, et kui vasakule tahad ühesuunaliselt pöörata, hoiad vasakule ja kui paremale, siis paremale. See ka sobis.

Lahkusime ühesuunaliselt ja järgmiseks harjutuseks küsis ta piiratud alal ümberpööramist – sain selle väga ruttu tehtud ja talle kõik jällegi sobis.

Edasi sõitsime kesklinnast läbi raudteejaama poole, kus ta palus mul teha kolmanda harjutuse – parkimine rööpselt ehk külgboks. No te ilmselt teate minu suhet külgboksiga – saan hakkama, aga pigem ei eelista nii parkida.

Ta pani aja käima ja mina kukkusin boksima. Seal midagi keerulist polnud, sest teisi autosid polnud parklas ja sõitsin otse kohe boksi sisse. Kuna õpetaja autokoolis koguaeg korrutas, et äärekivi ja rehvi vahele võib jääda max 20cm, siis seda ma seal rihtima hakkasin. Autokoolist jäi meelde, et see on umbes üks jalapikkus – õpetaja tõi sellise näite, et kui jalg täpselt vahele mahub, siis on okeilt pargitud.

Nii ma siis seal rihtisin äärekivile lähemale, siis läksin välja, toppisin oma jala sinna vahele. Ma kujutan ette, kuidas see eksamineerija seal samal ajal pihku irvitas. 😅

Lõpuks sain pargitud, ta pani aja kinni ja vaatas üle ning ütles, et kõik hästi.

Ja siis ta küsis, et mis ma seal siis nii väga seda äärekivi sihtisin. Ma seletasin talle, et peab 20cm vahe ju olema. Ta hakkas kohe naerma ja ütles, et kui ees ja taga on parkimosjooned, siis see 20cm ei pea paika ja ta ei saa seda minult nõuda. Kui nt pargid kohta, kus pole parkimisjooni ja on sõidutee osa, siis jah on see 20cm nõutud. Antud hetkel aga polnud. No, mulle on igalpool korrutatud, et 20cm!!!!! 😀 Nüüd ma siis tean.

Seejärel sõitsime Bauhofi juurde, jälle linnast välja maanteele, aga pigem linna äärest ikka, mitte kuhugi kaugemale, ringilt uuesti linna sisse ja Maanteeameti juurde tagasi.

Seal parkisin ära. Vaatasin üle ka, kas on okeilt pargitud. Lülitasin mootori välja ja eksam oligi läbi.

Ta küsis, kuidas ise rahule jäin – tunnistasin üles, et pärast külgboksi parkimist unustasin parema peegli tagasi üles panna ja tegin seda alles hiljem, kui sõitsime veel ringi. Ta ise seda ei märganudki vist. 😅

Tema arvates oli kaks sellist asja, mille kallal võibolla nokkida – esimene oli see, et sõidu alguses, kui maanteelt linna poole sõitsime, pidurdasin suht palju, et 90lt 70le kiirus saada kuigi oleks võinud ühelt kiiruselt minna üle teisele sujuvamalt, aga kuna sõidu lõpus ta tegi mulle sama katse ja siis ma juba sujuvalt läksin suuremalt kiiruselt väiksemale ega pidanud nii palju hoogu maha pidurdama, siis ta sõidu ajal ei hakanud märkust tegema.

Teine pisiviga, mille üle me vaidlema läksime, oli see, et ühes kohas palus ta mul paremale pöörata, aga seal oli ka aeglustusrada ning tema väitis, et enne aeglustusrajale minekut ma ei vaadanud paremat peeglit. Vaatasin, 200% olen kindel – koolis ka korrutati söögi alla ja peale, isegi siis, kui vaatasin. Ja ma ei vaadanud ainult silmadega vaid keerasin pead ka kaasa ikka. 😅

Aga ma jätsin õiguse talle, mõtlesin, et mis ma ikka vaidlen, las olla.

Ja eksam sai sooritatud!

Mida ma siis sõidu ajal mõtlesin ja kuidas toimisin?

Esiteks hingasin ma palju, hästi rahulikult ja aeglaselt sisse-välja. Muidugi nii vaikselt, et eksamineerija ei hakkaks vaatama mind imelikult. 😀

Teine nn nipp, mida kasutasin – võtsin asja lõigu haaval. Nt, kui sõitsime Uku parklasse ja ta palus mul parkida, siis keskendusingi 100% sellele, mitte ei hakanud mõtlema, et MIS JÄRGMISENA. Kui teadsin, et suundume ühesuunalisele tänavale, ei hakanud oma peas etre mõtlema, mida kõike seal jälgima peab vaid, kui jõudsin sinna, võtsin jupp jupi kaupa – ahah, kiirusepiirang on selline, mhm, ülekäigurada, jälgi jalakäijaid, nii pööre, lähen enne paremale teeserva jne jne. Et ma ei mõelnud ette, et kuhu me nüüd sõidame ja mis seal jälgima peab vaid kui jõudsime kohale, siis lõik lõigu kaupa pöörasin oma tähelepanu erinevatele asjadele.

Ma ei tea, kui palju te saite sellest seletusest nüüd aru. 😅 Aga mul toimis.

Esimene päev ta ei soovitanud sõita üksinda – siis kantakse eksamitulemusi sisse ja mine sa tea, mis ajal seda teha jõutakse. Järgmisel päeval kuni juhiloa saabumiseni võib sõita id kaardi alusel, riigis sees. Kui juhiluba käes, võib ka välismaale sõita – mitte, et mul hull tung nüüd reisima oleks minna. 😀 Aga ehk on kellegi jaoks oluline info.

Ega ma nüüd väga junnis siin ei ole – selline tavaline tunne on. Ma olen autoroolis juba nii palju olnud ja enamus kordadest käimegi kogu perega niikuinii igalpool, et mingit vahet väga pole.

Küll aga see tunne, et olen jälle iseseisvam, on parim. Ma aastaid sõltusin transpordi osas Geidust ja teadmine, et mul on nüüd oma auto ja ma saan sõita üksinda kuhuiganes vaja…. see on hea tunne küll. 🙂

5 thoughts on “Lõpuks võin autoga ISE sõita!”

    1. Kui mina eksamit tegin, siis samamoodi ei mõtlenud ette. Kõik asjad said tehtud ja hullu polnud midagi.
      Kui load täitsa kätte sain, ei uskunud mu elukaaslane, et ma päristel ka load sai. Nüüd on harjunud.
      Hea elu on ikka, kui load on. 😀

  1. sõidueksamit tegid sa siiski Transpordiametis, Maanteeametit ei eksiteeri varsti juba pea 2a 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.