***

Ma ei olegi vist nii loll…

Teate, lisaks sellele, et ma kooli lõpetamist üsna pikalt edasi lükkasin just laste tõttu – pisemad olid kodused ja tundsin, et ma ei suudaks keskenduda ja hakkama saada kooliasjadega, siis ma tegelikult ka arvasin mingi aeg, et ma olen kooli jaoks ilmselt liiga loll. 😀

Nagu selles mõttes loll, et suure tõenäosusega jääks gümnaasiumi ained minu jaoks liiga raskeks ja ma ei saaks lihtsalt hakkama.

Võibolla asi on selles depressioonis, mis mulle sisendas, et ma olengi kräpp ja loll ja ei saa millegagi hakkama ning nüüd on antidepressantide mõjul mul hulga parem, aga võibolla ma arvasin, et kool ongi palju raskem.

Aga tegelikult isegi ei ole. Okei, mul on raskusi matemaatikaga. See on hetkel minu jaoks kõige suurem raketiteadus, aga ma olen päris palju abi saanud ja mõned asjad täitsa selgeks isegi teinud omale.

Vahel mõnda asja õppides ma mõtlen, et jumal küll, miks ma pean seda tegema, kus ja millal mul seda kõike peaks vaja minema? Aga siis ma avastan end mõttelt, et ahhaa, ma tean, miks me koolis neid asju õpime ja ma tean vähemalt ühte olukorda, mil mul võib neid teadmisi elus vaja minna – SIIS, KUI MA OLEN NII LOLL, ET OTSUSTAN KOOLITEE POOLIKUKS JÄTTA JA KUNAGI SEDA LÕPETADA.

Sest praegu tunnen nt matemaatikas küll üsna palju seda, et jaaa, ma mäletan seda osa sellest ajast, kui koolis käisin, aga kurat, miks ma seda ei oska? 😀

Kui teist keegi peaks mõtlema, miks ma üldse kooli poolikuks jätsin, siis ma lõpetasin Vändra Gümnaasiumis 10 klassi ära (super kool oli, vähemalt tol ajal, ma ei tea, kuidas nüüd on) ja kuna olin tol ajal rase, sest otsustasin hakata varakult kodu mängima, sisendasin endale, et pean koolist ära tulema.

Miks? Tol ajal, vähemalt mulle tundus, et noores eas rasedaks jäämine oli pigem selline… naeruväärne asi. Või häbi. Või tabu. Ma kellelegi koolist oma rasedusest ei rääkinud, aga paljud siiski teadsid – väikese koha asi.

Ja nii ma arvasingi, et mind hakatakse koolis kiusama ja pigem tulen peale kümnendat ära – saab ju alati uuesti õppima minna.

Nüüd ma siin olen… 10 aastat hiljem. 😀 Okei, vahepeal käisin ka Tallinna Täiskasvanute Gümnaasiumis, kus toimus koolitöö ka e-õppes, seega on mul kogemus juba olemas.

Aga täna ei tundu mulle see kool üldse nii raske enam. V.a matemaatika. 😀 Tekib ainult mõte, et miks ma varem kooli tagasi ei läinud? Samas ma ei ole sedasorti inimene, kellele minevikus meeldiks elada.

Kõige lebomad on ilmselt eesti keel, kirjandus, kirjandus ja ühiskond – sest noh, kirjutamine on mu maailm, lugemist ma armastan. Nendes ainetes on mul tööd isegi ette tehtud. 😀

Nii et, kellel ka gümnaasium lõpetamata on – soovitan julgelt kooli minna, siin pole midagi hullu!

5 thoughts on “Ma ei olegi vist nii loll…”

  1. Olen absoluutselt nõus Sinuga. Kel vähegi tahtmist, lõpetage gümnaasium ära.
    Läksin ka ise õppima uuesti. Kunagi jäi kutsikas teisel kursusel pooleli aga kuna eriala aineid oli palju,siis jätkan 10 klassis 🙂
    Polegi nii õudne kui arvasin, enamus töid ka samuti ette juba tehtud.

    1. Mina petason kevadel gümnaasiumi mis kah 10 aastat pausi sai. Olen rahul, et se läbi ja nüüd õpin juba uut eriala mis mulle meeldib.

  2. Olen ka muutkui hirmudes kas ikka minna lõpetada keska ära . Kuna Mata ja keeled on mu nõrkused siis ilmselgelt on hirmud suured. Loodan,et samuti tuleb ükspäev julgus sisse ja lihtsalt lähen ja teen ära.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.