***

Ma ei taha lastele sellist mälestust

Keegi juba jõudis küsida, kas laste ees ka kogu oma masendust välja näitan. Vastus on ei. Jah, nad on mind mõned üksikud korrad näinud nutmas ja ma olen neile ka alati rääkinud, et nutta on okei, kuid ma ei taha, et nad mäletaksid oma lapsepõlve sellisena, kus emme koguaeg ainult nuttis.

Üldse, nende seltsis olen ma ikka väga väga rõõmus. Me viskame nalja. Me paneme teleriga youtubest head muusikat ning tantsime ja naerama. Me mängime toas kulli või padjasõda. Me teeme alati midagi lõbusat koos.

Ja kui ei tee, siis lösutame niisama diivanil või õpime. Okei, see on ka vahel lõbus.

Ma olen lastega koos hoopis teistsugune inimene. Nad annavad mulle mingi seletamatu energialaengu. Ma säran. Ma naeran. Ma naudin seda. Ja ma tunnen ennast hästi.

Kurvad mõtted on eemale heidetud. Ma ei mõtle oma hingele. Ma ei mõtle oma välimusele.

Ma olen niiii tänulik, et nad olemas on. Isegi, kui just tänu laste saamisele ja kasvatamisele olen omadega täna seal punktis, kus ma olen.

Nad on mulle kõige kõige tähtsamad siin ilmas ning tunnen iga päev, kuidas nad mind tervemaks ravivad.

Ma ikka vahel mõtlen, et meil tegelikult nagu polegi ema ja laste suhe vaid sõprade vaheline suhe. Parimate sõprade.

Ma ei vaata neile ülevalt alla. Me oleme samal tasemel. Ma kuulan neid, nad kuulavad mind. Ma toetan ja lohutan neid, kui neil on raske. Ja nemad toetavad ning lohutavad mind. Minu lapsed. Minu parimad sõbrad.

Ning teinekord me noomime teineteist. Suuname. Õpetame. Kasvame koos.

Ja kui ma veel mõtlen sellele, et nad jäävad minu kõrvale alatiseks…. (okei, jah, kunagi lähevad nad oma elu elama jne), siis ma olen tänulik. Hästi tänulik.

Pole olemas siiramaid, armsamaid ja hoolivamaid inimesi, kui need on lapsed. Laste armastus on niii puhas ja päris.

Hendrik on hästi tagasihoidlik, kuid tunneb alati mu vastu huvi, kui olen ennast diivanile nukrutsema unustanud. Ta hoolib väga, kuid ei näita seda välja.

Raimond…. Raimond on meie pere kloun. Seda muidugi heas mõttes. Tal on alati naeratus näol, tuju lõbus ja ise nii positiivselt laetud.. Vahel isegi liiga lõbus. Tema lohutusviis on kallistus. Ta ei päri. Ta lihtsalt kallistab. Ja siin ei räägi ma vaid endast.

Tal on ühtlasi ka täiesti ükskõik, mida teised arvavad. Kui rääkida sellest, et keegi talle halvasti ütleb. Seda kadestan ma tema juures kõige rohkem. Kui keegi ütleb talle pahasti, ta naerab ja kõnnib sirge seljaga edasi.

Tema on ka ühtlasi see, kes vabastab mind nõudepesust ja aitab süüa vaaritada. Ta lausa nõuab neid asju teha. Ta on selline laps, kes ei lase lihtsalt inimestel niisama logeleda ja nukrutseda.

Kristofer. No ilmselt enamus teist on näinud mu instagramis videosid (@janeblogi) eks. Ta on selline rõõmupall, et mul polegi midagi lisada. Paras peavalu on ta ka instavälises elus, aga no, see käib lapsepõlve juurde.

Ja see, kui väike ta ju tegelikult on (sept lõpus saab 2), aga kui suur inimene ta oma vaimse poole pealt juba tundub. Ta on niiiii hooliv laps. Ta paitab. Ta kallistab. Ta musitab.

Ja Adeele. Meie pesamuna. Kuidas kõik ülejäänud poisid tema eest hoolt kannavad. Adeele on veel suurem rõõmurull kui Krissu. Ma ei jõua ära oodata juba, et ta suuremaks kasvaks. Särab alati, kui talle otsa vaadata.

Noh, ja öelge nüüd, kuidas ma saan nende ees kassida? Ma ei saagi! Mul ei tule see mõttessegi.

Mulle on palju öeldud, et laste eest ei tohigi varjata ja lapsed peavad ka seda päriselu nägema ning ma ühest küljest olen isegi nõus. Aga mina tahaks neid sellest pigem säästa. Sest ma ei taha, et nad tunneks kunagi hiljem süüd selles, mida ma tundsin, kui nad lapsed olid. Nad ei ole selles süüdi. Mina ise olen. Ja mina ise pean selle ka ära klaarima.

Tänaseks olen juba abi otsinud. Homme lähen kilpnääret kontrollima ja ehk hakkab kõik tasapisi ülesmäge liikuma. Aitäh teile, kes olete mulle kirjutanud ja oma lugusid jaganud. Kurb, et nii paljud samas augus vaevlevad.

Üks lugeja ütles nii ilusasti:

Oled valinud elus raskema tee – kangelasete oma. Sellepärast ongi pime, et oled majakaks teistele. See on suur asi, kui sinu noores südames on ruumi juba neljale. Rasked valikud ja eneseohverdus on väärtuslikum, kui elu, mis keskendub ainult iseendale.

Ja palun vabandust, kui olen oma kirjutistega kellelgi masendust tekitanud. See pole mu eesmärk. Ma tahan näidata, et sellise eluosa jagamine pole väär. 😉

12 thoughts on “Ma ei taha lastele sellist mälestust”

    1. Võibolla tõesti 😉 Kuid siis on see seljatatud periood ning nemad ei pidanud selle sees üles kasvama. Vaevalt see neile tagantjärgi mingeid süümekaid tekitab 😉

    2. Kontrolli see kilpnääre ära. Aga suht kindel, et sul lihtsalt depressioon. Depressioon ei ole nõrkuse märk. See on märk sellest, et sa oled olnud liiga tugev, liiga kaua aega. Nii lihtne see ongi. Ja nüüd su sisemus annab märku, et on abi vaja. Psühhiaatri juurde on pikad järjekorrad. Perearst saab sind väga hästi aidata esialgu. Kirjutab sulle rohtu. Tõenäoliselt estsitaloprami või sertralini. Kui imetad, siis sertralini. Võib võtta sest sul on vaja. Ei pea detailideni rääkima oma suhteprobleemidest või hingeasjadest. Räägid lihtsalt – et oled läbipõlenud, meeleolu all, ärrituv, ennast süüdistav, energia otsas ja tulevik tundub lootusetu. Rohud aitavad umbes 2-3nädalaga. Lõplikult tunned umbes 1kuu pärast, et elul on jälle värve, meeleolu stabiilne, rohkem energiat. Ja siis on hetk, kus püüad end ise aidata – 1. Piisavalt und (vähemalt 8-9h) 2. Söök korralik 3. Liikumine – ära piitsuta. Kui nii oled paar kuud saanud korda, märkad et ka suhted on paremad ja püüad siis nendega tegeleda. Sh ka oma paarisuhtega.

        1. Lugesin ja pisar tuli silma..
          Ma tahaks ka nii tugev olla, aga ei jaksa.. Minu pksaraid, vihastumist ja kõike muud näevad ka lapsed..
          Tunnen ise ka et peale viimase lapse sündi on asjad ainult alla mäge läinud ja lõppu ei paistagi. Ja siis istudki ja nutad aga tühjaks ei saa ikka.
          Imetlen Sind ja Sinu tugevust.

          1. Kuna lapsed vajavad nii palju tegelemist ja tähelepanu, siis ma ei saa lihtsalt kuskil olla ja nutta või niisama kurb olla. Ja see tegevus lastega hoiabki kurbusest eemal.

  1. Miks nii ilus naine kassib oma välimuse pärast`?vaata peeglist,palju loodus on sulle andnud,päriselt:) sa pole ju rasvunud….täiesti normaalse figuuriga,ja kui modelliks minna ei kavatse siis ei mängi see kõhuarm ka mingit rolli:)pikk pai ja mina näen väga ilusat paljulapselist ema ning tarka naist:)

    1. Läbi deprekaprillide on raske endas midagi ilusat näha. Nii lihtne see ongi. 😉

      1. See on üks kõige ilusamaid postitusi, mida ma üldse lugenud olen. Aitäh 🙂 ja veel, avastasin su blogi juhuslikult kevadel, kui oli sessiaeg ülikoolis. Ja tänu sulle oli mul sess nii palju valutum, sest sa kirjutasid minu õnneks väga tihti ja motiveerisin end sellega, et kui selle X osa ära õpin, siis saan preemiaks lugeda Jane blogi.
        Samuti mulle tundub, et blogi on nagu muinasjutt, et vahepeal ongi kuri hunt, kes vanaema ära sööb ja Punamütsikesele udu ajab, aga lõpuks läheb kõik ikka väga hästi 🙂

        1. See on küll üks armsamaid kommentaare, mis siia jäetud on. Aitäh! ❤️

          Mind üllatab, et ma kedagi motiveeri(si)n, sest… ma ei tea, ma pole midagi saavutanud, kuhugi jõudnud, olen lihtsalt üks tavaline inimene, pooliku keskhariduse ja… mitte millegi muuga.
          Aga see tegi küll tuju palju paremaks. Aitäh sulle! ❤️

  2. Ma kirjutan nüüd hoopis teise nurga alt. Sinu eelnevatest postitustest tuli välja, et Sa oma emaga enam üldse ei suhtle. Ma küll absoluutselt ei aima, mis võiks olla selle põhjus, aga vaadates Sind emana, usun ma, et oled siiski selle emaks olemise oskuse kodust kaasa saanud. Võibolla ma eksin, aga loodan, et mitte. Sina olid oma emale kunagi sama armas ja kallis ja asendamatu nagu Sinu lapsed Sulle. Inimesed teevad elus igasuguseid vigu, päris hirmsaid vigu, aga ma ei kujuta ette mis see peaks olema, mis eraldaks lapse ja ema (mõrvad ja muu taolise kriminaalse jätaks praegu välja). Kujutad ette, et Sinu tütar näiteks kunagi on sinuga samamoodi tülis? Ühesõnaga, ma ei tahtnud moraali lugeda vaid öelda, et mis iganes juhtus, palun ürita oma emaga suhted korda saada. See võib samamoodi olla üks sinu depreka põhjuseid. Õpi andestama, see on väga oluline. Kui kannad vimma, siis lase sellest lahti, sest see närib sind seestpoolt. Oled maininud, et sinu ja ema suhetes mängivad rolli mingid teised isikud. Katsuge neist isikutest mööda vaadata, mõelge ainult iseendile – emale ja tütrele. Head suhted lähedastega on väga olulised.

    1. Ma olen emana ikka väga erinev enda emast, kui tema meile ema oli.

      Enne lapsi ma jälestasin lapsi. No mitte otseselt ei jälestanud, aga ma ei tahtnud neid sülle, ma pigem vältisin neid. Tahtsin lapsi kunagi ikka, kuid päriselt arvasin, et minust ei saa kunagi ema. Ma arvasin, et ei sobi selleks. Aga siin ma olen….

      Ma olen muidu väga andestav inimene ning mõistan – sa ei saagi mõista, kui sa ei tea põhjuseid. Ja sellest ei ole midagi hullu. 🙂

      Aitäh, et kaasa rääkisid. ❤️

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga