Oeeeehh… ma jagasin siin insta storys üks päev videot oma pisikeste toast ja see oli korralik…. kaos, aga samas minu jaoks üsna tavaline nähtus. Kuigi ma tean, et paljud peavad mu kodu säravpuhtaks, millest ma polegi veel aru saanud, et miks?
Alati, kui jagan storys oma sassis elamist, olen saanud mitu kirja, et see on lausa uskumatu, sest mu kodu tundub piltidel alati nii puhas, aga, kui ma vaatan neid pilte, mida ma üldse jaganud olen, on seal mu kodu näha pigem minimaalselt. Seega jääbki mulle vahel arusaamatuks, miks mu kodu nii puhtaks peetakse. 😀
Aga et siis aus oleks, ma jagan, milline meie elamine tegelikult on… ?
See selleks.
Tegelikult see nii pole.
Enne lapsi olin ma ikka väga lohakas. Lohakas siis laisa kontekstis. 😀 Khm, kuigi seda teist lohakat olen ka veitsa olnud. Ups. 😀
Koristamine polnud mu teema.
Puhtus ei olnud prioriteet.
Ja siis ma sain lapsed. Ja muutusin puhtusefriigiks. Isegi laste mänguasju ei tohtinud laiali olla. Käisin lastel aina sabas ja kõik, mis nad kuskilt välja võtsid ja jätsid, korjasin kohe üles ja panin tagasi. Närvitsesin palju. Isegi nutsin. Miks kõik teevad toad sassi? Ma vihkan seda ju.
Mõned aastad suutsin isegi sellise närvihaigena elada kuniks sain aru, et ega see väga jätkusuutlik eluviis ei ole, kui ma tahan oma 30. sünnipäeva näha. Elusana. Oma silmadega. Mitte läbi närvanud juurviljana.
Ja siis ma lasingi minna… suva. Las lapsed olla lapsed ja tekitavad segadust. Las lapsed olla lapsed ja valavad piima tassist mööda, ajavad toitu lauale, neil kukub midagi maha ja läheb katki, nad jooksevad poriste jalgadega tuppa, nad ajavad limonaadi diivanile, nad mäkerdavad guaššvärvidega laua ära, nad valavad makaronid potist mööda… nad teevadki segadust. Nad on lapsed.
Imelik oleks neist oodata, et nad oskavad kõike ideaalselt, kui ma pole andnud neile võimalust õppida asju tegema.
Oma esimese lapse “rikkusin” sellise suhtumisega ära ja üsna pikalt kartis ta eksida, sest äkki ma saan pahaseks. Ja kunagi saingi, aga enam mitte. Mulle tundub, et tänaseks on ta aru saanud, et ma ei osanud olla too aeg… tšill ema? selline ema, nagu ma olen täna? ja õnneks ta julgeb ka eksida, valesti teha ning teab, et see on okei.
Teised lapsed on kasvanud juba selles vaimus, et kõike saab koristada/puhastada/korda teha/minema visata ja kui juhtub, siis juhtub. Pole hullu.
Nad on ise ka hästi hakkajad ja aitavad mind koristamisega palju. Üsna iseseisvad on nad ka ning koristavad palju enda järgi. Vahel nad muidugi ei viitsi, aga ega ma isegi alati ei viitsi, see on ju inimlik? Aga siis teeme koos! Koos tegemine on peaaegu alati eduka ettevõtmise võti. Ja kiitmine – mu häkk, mida just pisemate puhul väga tihti kasutan. “Kas sa tõesti jaksad ise oma toa ära koristada?” või “Vau, kui huvitav koristamisviis sul on, see tuleb sul nii hästi välja!”jne. Mida rohkem kiita ja anda mõista, et ta on nii võimas selles, siis seda enam tahavad nad ise asja ära teha. 😀
Üks õhtu ma istusingi siin diivanil ja vaatasin, kuidas kõik lapsed pisemate toas mängisid. Viskasid pallimere palle laiali, jooksid, naersid, mängisid mänguasjadega ja hakkasin mõtlema, et praegu ohkad ja mõtled, kes selle kõik pärast ära koristab, aga kunagi saabub see päev, mil neid mänguasju ei ole enam seal maas, millal pallimere pallidel lebab õhuke tolmukiht ja keegi enam ei sukeldu sinna naeru saatel ja ma võin kindel olla, et siis seisan seal ukseavas ja igatsen heldinult seda kõike taga… Ja mõte sellest, et ma keelan oma lastel olla lapsed ja kunagi seal ukseavas mõelda tagasi sellele, mida kõike mu lapsed teha ei saanud, sest emme ei suutnud seda taluda… Ma ei taha teadagi, kui hirmus kahetsustunne see olla võib…
Ja ma tean, et ei pea seda kahetsustunnet tundma. Okei, esimese lapse puhul tunnen aaegajalt juba praegu, aga ma ei osanud tol ajal muudmoodi. Väga palju on minui vabale suhtumisele laste tekitatud segaduse osas kaasa aidanud lapsevanemluse teemad sotsiaalmeedias. Selline raamat nagu “Jess, lapsed!” on olnud… elumuutev lugemine. Mõttemaailma muutev. Kasvatusviise muutev. Mustreid muutev. Täiega soovitan!
Aga ega ma pole ideaalne ka – ikka on neid päevi, kus mulle käivad köögipõrandal laiali olevad mänguasjad närvidele. Eriti siis, kui ma seal oma kaela oleks äärepealt murdnud. Üks päev kõndisin läbi köögi, puhas pesu süles ja astusin mängurongi peale. Muidugi käisin ma kõhuli maha. Korra tõmbas kulmu kortsu, aga siis taipasin, et jäin ellu ja elasin edasi, siis polnud nagu miskit hullu.
Mis mulle endiselt närvidele käib – kui koristatakse, siis asju ei panda sinna, kuhu ma olen need varasemalt sorteerinud. Ma tean, see on minu probleem ja ma üritan sellega tegeleda. Kuidagi. 😀
Hästi hea nipp, mida ma laste peal rakendan, on see, et, kui nad mingi käki kokku keeravad, kujutan peas korraks ette, kuidas ma reageeriks siis, kui sama asja teeks nt mu sõber, Geit või keegi muu täiskasvanu. Ei pistaks ju lõugama ega hakkaks mölisema? Ei. Ilmselt lõõbiks veits ja naeraks. Ja täiskasvanud ometi peaks oskama elada juba nii, et väga ei vala midagi kuskilt mööda või pilla maha. Aga lapsed alles õpivad seda kunsti.
Kokkuvõttes ütlen ma, et… koristama peab, puhtus on oluline ja selle õpetamine ka lastele, aga mina ei näe pointi päevas mitu x koristada, sest et… lapsed. See on mõttetu aja ja energia raiskamine. Selle ajaga võid midagi muud palju kasulikumat teha, mängi nt lastega/lapsega. Loo mälestusi.
Ära unusta – kellegi lapsepõlv on sinu kätes!
Oeehh seda meeldetuletust oligi mul vaja tänasesse päeva . Võitlen kohutava mensesega siis aastasel tulevad kaks hammast korraga ja korteris valitseb segadus nagu meil elaks siin mitu pudinat . Ja õhtuks olin nii närvis aga just seda mõtet oligi vaja ,et see siiski lapsepõlv ja ega ma vaevalt ise ka lapsena nüüd üdini korralik vaevalt oma mänguasjadega olin .
Seda mõttevälgatust oli niii hea lugeda.
Mul küll kodus üks neiu(2 juba oma elu peal) agaa ikka üritan ennast lohutada et ükspäev mõistab piiga ka enda järgi koristama hakata-esimesed juu lõpuks hakkasid?
Tore on sinu heietusi lugeda!