Teate, kui ma võrdlen elu linnas ja maal, siis maal elu keeb. Koguaeg. Huvitav on. Põnev on. Koguaeg miskit toimub. Mulle, kui ühele väga igava eluga inimesele selline põnevus meeldib. Ausalt.

Netiavarustest on kõrva taha jäänud, et küla vahel minust ikka midagi räägitakse. Samas ei tea mina, kui vett pidavad need jutud on, aga selle asemel, et kellelegi näpuga näidata või kodus patja nutta, mõtlesin ma analüüsida, kust ja miks võivad sellised jutud tulla. Kuulujutud on tavalised juba kiviajast saadik ja ei näe ma selles midagi veidrat, et inimesed minust räägivad – ju peavad mu igavat elu nii huvitavaks, millest rääkida. Oleks see vaid nii. 😀

Aga analüüsime..

“Jane on L ja joodik” – kunagi keegi kirjutas mulle ask.fm portaali, et ma pidavat lõdva püksikummiga naine olema. Imestasin, sest tol ajal ei meeldinud mulle üldse kummiga pükse kanda. Aga läheme selle L-i juurde… Ma ise arvan ka, et olen Lahe, Lammas, Lustakas, samas Laisk ja Lõbus inimene, kuid samuti arvan, et need ei ole nii pikad sõnad, mida ühe tähe lühendiga välja kirjutada.

Joodik. Ma tean, kust see jutt tuleb. Käin mina ju igalpool, kuhu ma lähen, veepudeliga ringi. Pole ka mõni ime, et joodiku tempel mulle otsaette löödud on. Ma ei saa sinna midagi parata. Selline ma kord olen.

“Jane sebib selle ja sellega..” Esiteks, ma olen lihtsalt sõbralik ja viisakas ja teiseks, ma isegi ei suhtle põhimõtteliselt kellegagi. Selline üksik hunt olen, mistõttu tundub minu jaoks väga veider selline “kõlakas”. Mida see sebimine üldse tähendab ja kuidas seda tehakse?

“Jane kasvas Roosna-Allikul üles.” See oli muidugi ammu aega tagasi, aga ma emalt huvi pärast küsisin, kas olen üldse nende laps või on mind lapsendatud. Läks käiku ikka see esimene variant ja ei pidanudki seepiooperi moodi draamat üles kiskuma ning emale näkku karjuma “porkee sa ei rääkinud mulle?! Porkee, porkee?”.

“Blogimisega teenib vot nii hästi, et mitte kumbki meist ei pea tööl käima.” Peab tõdema, et tsipa keerulisem on tõesti väikeses kohas elada, kui nii mitmedki inimesed su blogi loevad. Aga tõsi – blogimisega on võimalik ära elada. Välismaal teevad seda paljud. Ka Eestis üsna mitmed, aga täna mina sinna leeri kahjuks või õnneks ei kuulu. Muidugi ma teenin blogiga midagi. Paremini kui näiteks aasta tagasi, aga ei midagi märkimisväärset, seega ma ei oskagi analüüsida, kust selline kõlakas on tulnud.

Põhimõtteliselt on ju tegelt vinge, et inimesed sinust räägivad. Vahet pole, et enamus sellest on negatiivse alatooniga. Eks ma vahel imestan küll, et täiskasvanud inimesed viitsivad, aga ma olen peaaegu terve oma elu maal elanud ja ise ka paras klatšikajakas kunagi olnud. Viimastel aastatel pigem mitte, sest ma ei viitsi. Mul on küll igav elu, aga parem kulutan oma suud näiteks söömisele. Süüa meeldib mulle rohkem kui rääkida. You know.

Ma muidu üldse ei analüüsiks neid kõlakaid, aga kuna mul hetkel on päris rämedalt igav, siis why not. Kooliasjad on justkui tehtud, mis kodus teha annab, lapsed teevad iluuinakut ja mina sukeldusin maailma, mis mu aju halvab. Thats me, endale vett peale tõmbamas. 😀