Malluka po**uismi käsiraamat – hea või halb?

Nii mõnigi tahaks nüüd peast kinni haarata ja hüüda “isssssssand, ükski korralik naisterahvas sellist sõna ei kasuta!” Nojah, mis mul öelda on. Ka mina kasutan. Küll mitte avalikult jah, sest sotsiaalmeediaruumis mitte keegi ei ropenda ja kõik käituvad ülimalt viisakalt, eksole.

Aga, ma tahtsin kirjutada Malluka raamatust. Ma ei tea, kust selline mulje on jäänud, aga kui ma selle raamatu ostsin, küsiti minult, miks ma selle ostsin, kui Mallukaga läbi ei saa. No Mihkel Raud mulle ka alati ei ole meeldinud, aga ometi olen ma ta raamatu endale ostnud. Ma ei ütleks, et ma temaga läbi ei saa, lihtsalt mitte alati pole mulle istunud see, mida ta kirjutanud on, aga so what? See ei tähenda, et raamatut lugeda ei võiks ju. Veel enam, kui kõik ümberringi kiidavad. Siis tahaks eriti teada saada, kas on ka nii hea, kui räägitakse.

Igatahes, ma võin nüüd kõlada nagu üks topshopi reklaam, aga päris ausalt, mulle mõjus see raamat üsna positiivselt.

Üks tuttav ka küsis, kui mul umbes 30 lehekülge oli läbi loetud, et kuidas on kah. Ma ütlesin, et po**ui on. No sellesmõttes, et mida rohkem sa seda raamatut loed, seda vähem sa hakkadki kõigest mõttetust hoolima. Sa ise ka saad aru, et jumala lamp on põdeda teiste arvamuste pärast või üldse asjade üle, mis tegelikult on mõttetud.

Ma pean nõustuma ühe teisega, kes ütles, et seal raamatus polnud justkui Mallukat ennast. Seda sellesmõttes, et kui ma selle raamatu läbi lugesin, siis minu jaoks kujunes kaks isiksust – blogi Mallukas ja raamatu Mallukas. Raamatus oli ta rohkem kuidagi kaalutletud ja läbimõeldud, blogis tulistab otse. Aga samas, raamatu puhul peakski vist rohkem läbi mõtlema, mida ja kuidas sa öelda tahad.

Ka minu vaieldamatu lemmik oli see Papa osa. Tekitas kuidagi sellise… unistuste vanaisa kujutluspildi. Ja Mariann kõlas hästi tundeliselt ning sellest peatükist sai aimu, et pole ta midagi nii kivist nagu kõigile üritab näidata. Ka lihast ja luust inimene, koos hästi paljude erinevate tunnetega.

Aga jutt oli üsna loogiline. Ja pani mõtlema. Ja naerma. Ja asjadele teisiti vaatama. Ja pead vangutama. Ja küsimusi esitama. Ja vastuseid leidma. Ja enda suhtumise üle mõtlema. Ja seda analüüsima.

Ühesõnaga… või noh päris mitme sõnaga – see raamat andis mulle midagi. Ütles mullw justkui, et keskenduksin elus päriselt olulistele asjadele ja inimestele, sest näiteks, kui keegi jumala võõras inimene ütleb mulle midagi väga kehvasti, jääb see pikalt painama, aga kui oma lähedane inimene midagi ilusat, mis te arvate, mis rohkem hinge läheb? Loomulikult see, mida võhivõõras, kes mind isegi ei tunne, mulle ütleb. Ja see on nii vale. Sellel, mida halba meile öeldakse, ei tohiks me kunagi pikalt peatuda, sest tegelikult on see ütleja enda probleem.

Mitte alati ei nõustu ma Marianni sõnavõttudega ent see raamat on hea, päris hea. Mulle meeldivad raamatud, mis panevad sügavalt mõtlema ja suudavad minu mõttemaailma muuta. Positiivses suunas.