Ma sain täna hommikul teiselt korruselt alla tulles esimese minisüdari tänu Mäksule.

Alla esikusse jõudes märkasin välisukse juures võõrast plätut. Silmad läksid pärani ja hakkasin kohe mõtlema, et meil kellelgi ei ole ju sellist jalanõud. Kust see siia nüüd sai? Automaatselt vaatasin, et välisuks on lukus. Mis toimub?

Hakkasin tubades vaikselt ringi hiilima ja otsima. Keda, see jääbki mõistatuseks ilmselt. Kõndisin ringi nagu NCIS Kriminalistides läbiotsimist teostavad agendid. Puudu oli ainult relv ja terve maja läbi kammimise lõpus kõlav “all clear” hüüe, sest ma ei leidnud küll midagi kahtlast.

Ma pean siin vahepeal enda kaitseks lihtsalt ära mainima, et mul oli eile kõrge palavik ja väga halb olla, seega vähekene ajupuudulikkust täna hommikul on lihtsalt üks tavaline kõrvalmõju eilsele õhtule…

Üks hetk, elutoas, käed puusal seistes, kuulen, kuidas Mäksu esikus midagi kraabib. Lähen ja vaatan, teisel lilla tutt hambus. Minu oma. St mu plätu oma. Hakkan siis seda “võõrast” plätut uurima ja kurat, see on see sama lilla tutiga plätu, ainult, et Mäksu on talt lilla tuti maha tirinud ja plätu on oma siirad emotsioonid selle viisaka teksti näol meile edastanud.

Mäksu vist taipas, et ma taipasin, haaras tuti hambusse ja tegi vehkat kohta, kuhu mina küll ei mahu. Kasutab oma titekasvu osavalt ära, ma ütlen.

Kui ma nüüd natuke siin toibunud olen ja mõtlema hakkan, siis kes see loll ikka külmal sügisööl plätudega kuhugi vargile läheb ja Tuhkatriinu kombel ühe plätukese maha unustab.