Ilmad on aina ilusamad, soojemad, mõnusamad. Pole mingi ime, et paljud inimesed veedavad rohkem ja rohkem aega väljas. Nii on ka meie perega. Juba nädal ja isegi rohkem käime me loodust avastamas ja kõndimas. Koos lastega muidugi. See on meile kõigile mõjunud väga positiivselt- lapsed on avastanud uusi puid ja putukaid ning mina saanud lihtsalt loodust nautida ja mõtteid korrastada.
Metsa vahel jalutamisel on ka muud head plussid- näiteks ei pea pead kinni hoidma ja kartma, et lapsed sõiduteele jooksevad või millegi muu alla jäävad. Saab rahus olla, lapsed jalutavad või jooksevad.
Üldiselt ei ole ma (enam) inimene, kes mõtleks tihti minevikule. Ma elan hetkes ja küündin rohkem tuleviku poole, aga kuna ma olen terve oma lapsepõlve veetnud maal, metsade vahel, siis on hetki, kus ma mõtlen kui naljakas ja veider see eluke olla võib. Kuidas on nii tõepärane see, et inimene saab alles siis aru, mis on talle tähtis, kui ta on selle kaotanud või on elu selle võimaluse võtnud. Või on asjad lihtsalt sellist kulgu veerenud. Just sellisel mõttehetkel tahaks nii väga, et oleks võimalus aega tagasi kerida, mõnda otsust või valikult natukenegi muuta… Ja selline mõtlemine tekitab kurva tunde.
Ma elan täna linnas, kuhu aina rohkem ehitatakse erinevaid ärihooneid või muid kaubanduskeskuseid. Alles hiljuti avastasin, et minu enda kodu kõrval on imeilus mets, millest voolab läbi veel maagilisem jõgi. Jõe kaldal on grillimismajakesed. Ja see loodus. Me veedame iga päev seal metsas natukene aega, sest meile kõigile nii meeldib see koht. Eriti mulle.
Mida ma tahan öelda, on see, et väärtustage enda ümbrust. Siinkohal ei räägi ma inimestest (inimesi tuleb muidugi ka väärtustada!), aga just loodusest kui seda eksisteerib. Ma tundsin peaaegu terve lapsepõlve, kuidas ma tahaksin metsade vahelt ära, sest tol ajal tundus see minu jaoks täielik “pommiauk” ning linnaelu ahvatles mind rohkem. Nüüd, kus meie maakodu aastaid tagasi maha müüdi ja elan linnas, tunnen ma vastupidi. Ma tunnen, et olin loll. Väga loll.
Üldiselt ei ole ma (enam) inimene, kes mõtleks tihti minevikule. Ma elan hetkes ja küündin rohkem tuleviku poole, aga kuna ma olen terve oma lapsepõlve veetnud maal, metsade vahel, siis on hetki, kus ma mõtlen kui naljakas ja veider see eluke olla võib. Kuidas on nii tõepärane see, et inimene saab alles siis aru, mis on talle tähtis, kui ta on selle kaotanud või on elu selle võimaluse võtnud. Või on asjad lihtsalt sellist kulgu veerenud. Just sellisel mõttehetkel tahaks nii väga, et oleks võimalus aega tagasi kerida, mõnda otsust või valikult natukenegi muuta… Ja selline mõtlemine tekitab kurva tunde.
Ma elan täna linnas, kuhu aina rohkem ehitatakse erinevaid ärihooneid või muid kaubanduskeskuseid. Alles hiljuti avastasin, et minu enda kodu kõrval on imeilus mets, millest voolab läbi veel maagilisem jõgi. Jõe kaldal on grillimismajakesed. Ja see loodus. Me veedame iga päev seal metsas natukene aega, sest meile kõigile nii meeldib see koht. Eriti mulle.
Mida ma tahan öelda, on see, et väärtustage enda ümbrust. Siinkohal ei räägi ma inimestest (inimesi tuleb muidugi ka väärtustada!), aga just loodusest kui seda eksisteerib. Ma tundsin peaaegu terve lapsepõlve, kuidas ma tahaksin metsade vahelt ära, sest tol ajal tundus see minu jaoks täielik “pommiauk” ning linnaelu ahvatles mind rohkem. Nüüd, kus meie maakodu aastaid tagasi maha müüdi ja elan linnas, tunnen ma vastupidi. Ma tunnen, et olin loll. Väga loll.
Viimased postitused
Aga kes lapsi märkab??
Siin viimastel päevadel on palju kõmu ja isegi draamat keritud üles teemal, kas lapsed peaksid [...]
4 kommentaari
Kas ma olen siis rase???
Ma üks päev kogemata panin rasedustestidest pildi insta storysse. Mul oli see sinna plaanis panna [...]
4 kommentaari
Ja ongi läbi… 💔
Läbi. Kõik. Hüvasti. Uskumatu. Kas me nämmutame siin veel üks kord, kuidas aeg ikka lendab? [...]
2 kommentaari
Miks ma olen vastane…
Eilse blogipostituse tagasiside on jälle MEGA! Aga see on alati nii, kui ma tulen mingil [...]
4 kommentaari
Mida suurem, seda koledam? 🥹
Aaahhhhhhhhhhh! 🤨🫨😪🤧😵🤯🤬 Mu sees keeb praegu niiii palju tundeid ja need kõik on enamasti si*ad. [...]
8 kommentaari
KUSKOHAS me just käisime?
No hei! Kuidas teil läinud on? Kõigepealt tahaks ära mainida, et ma ei saa oma [...]
1 kommentaar
Kui lapsed ajavad nutma
Aga etteruttavalt võin öelda, et lapsed pole mind vist kunagi nutma ajanud. Võibolla väga harva, [...]
Viimati 5 aastat tagasi?????
No hei! Meil on seljataga super nädalavahetus ja ma mõtlesin, et tulen panen selle siia [...]
5 kommentaari
Kui sõbranna mees petab
Ma tean, et ma siin suure suuga lubasin, et hakkan uuesti blogima ja enda arust [...]
7 kommentaari