Mida ma elult edaspidi soovin?

Kell on 15.16, istun suuremate poiste toas kirjutuslaua taga, imetlen seda tühjust, mis siit aknast paistab. Maad katab õrn lumekiht, õrn tuul liigutab puid. Ärkasin umbes pool tundi tagasi ja esmalt see sutsu ehmatas mind, et, kuidas ma päeva niimoodi maha maganud olen, aga kuna Joosep istub öösiti üleval ja see jõulude ning aastavahetuse vaheline aeg on üldse kuidagi… nii teisest maailmast, st vahepeal pole mul õrna aimugi, mis päev ja kell on, lastel on veel vaheaeg ka, siis… on vist täitsa mõistetav, miks kogu see unerutiin nii sassis on. Varsti tuleb hakata seda jälle tagasi paika sättima.

Täna ongi selle aasta viimane päev. Juhhei! Või siis mitte. Ma isegi ei tea, mis emotsioonid mind valdavad. Pigem vist selline meh olek. Minu jaoks on selles suhtes aastavahetused olnud üsna pikka aega selline… tavaline asi. Ei ole “uus aasta, uus mina” suhtumisega inimene enam. Uus aasta, samasugune Jane, hehee.

Ei ole ma juba ammu ka seadnud endale uueks aastaks eesmärke või andnud lubadusi. Mu aju ei tööta lihtsalt, kui ma peaksin seda tegema. Või tähendab, töötab küll, aga vastupidi, mille tõttu olen lausa kartma hakanud eesmärkide seadmist või lubaduste andmist. Ma nii väga tahaks seda teha, sest millegi pärast usun, et kui ma suudaks neid täita ka, oleksin omadega palju paremas kohas. Minu aju aga töötab niimoodi, et kui ma sean mingi eesmärki või annan lubaduse, siis aju hakkab neile vastu töötama ja neid asju ei juhtu iial. Raske öelda, kas see on mingi häire või tavaline inimloomus, aga mina ei julge just seetõttu midagi lubada ega eesmärgistada, sest läbikukkumine on jama tunne ja ma ei ole inimene, kes sellega kergelt lepiks. Kuigi ma õpin seda, sest läbikukkumises pole midagi halba – siis tõused ja proovid uuesti.

Kindlasti on mul sellessuhtes eesmärke,mõtteid, soove ja lootusi, mida sooviksin kunagi/millalgi teoks teha.

Näiteks loodan ja annan endast parima, et ma lõpetaksin kevadel 12. klassi. See on praegu mu prioriteet ja vaadates, mis mul kõik tehtud juba on, on väljavaated lõpetamiseks päris head. Muidugi ma ei tea, mis mu aju plaanid on, mis elu mulle teele veeretab ja kuidas ma toime tulen, aga siht lõpetada keskkool on selgelt mu silme ees.

Ma tahan hakata rohkem tegema. Tegema asju, mida olen alati hinges armastanud ja mis mulle isiklikult midagi annavad. Olen viimasel ajal näinud unes nii lahedaid unenägusid (v.a see Masterchefi teema), mille põhjal olen saanud ainet ilukirjanduslike raamatute/veebis järjejuttude kirjutamiseks. Jah, esimene on mul veel poolik (avaldatud ainult 50 osa) ja teine samuti (kirjutatud ca 20 osa, avaldatud paar osa), aga mõtted uuteks juba korralikult tiirutavad peas ja ma tahan vanadega kindlasti jätkata ning uutega alustada.

Minu enda raamat minust endast. Alustasin selle kirjutamist aasta või kaks tagasi, enam ei mäleta, pole seda üsna pikka aega lahti võtnud, sest kardan. Sinna on saadud kirja asju, mida kirjutamise ajal valusalt uuesti läbi elasin, mis andis mulle korralikud õudusunenäod ja mida ma ei tahaks uuesti läbi teha, aga ma tean, et kui tahan seda raamatut edasi kirjutada, pean ma seda lugema ja jälle kõike läbi elama. See hirm hoiab mind tagasi, aga kuna ma tahan lõpuks ometi hakata tegelema nende haavadega, mis mulle on nende 30 aasta jooksul tekitatud ja mis vaikselt hakkavad lahti rebenema, pean ma sellele hirmule vastu seisma. Ma lihtsalt loodan, et leian endas selle jõu vastu astuda…

Uus aasta saab olema palju raskem – tean seda juba eos, mõne enda halva otsuse tõttu, mis minevikus tehtud sai, aga ma jällegi loodan, et pean nendele raskustele vastu.

Oma vaimse tervise eest tahan hakata palju rohkem hoolt kandma. Aastal 2023 suvel mõtlesin korra, et okei, ma ei jaksa enam. Et mis mõte on sellel elul, kui peab pidevalt oma peas võitlema? Ma ei öelnud seda vaimse tervise õele, kui ta minult küsis detsembris, kas mul enesetapumõtteid on olnud, aga ilmselt tunnistan selle üles, kui nüüd jaanuari lõpus tema vastuvõtule uuesti lähen. Kas just otseselt enesetapumõte see oli, sest ükskõik, kui raskeks läheb, ma ju olen käinud läbi hulga raskemast ilma soovita surra, aga jah, üks öö avastasin ennast voodis pikutamas, silmad märjad, keha ja vaim väsinud ning mõtlemas, et millal see lõppeb? Millal see pidev võitlus mu peas lihtsalt lõpeb ja ma ei tunne ennast teistsugusena? Millal ma tunnen ennast jälle tavalise inimesena, kes lihtsalt elab? Miks mu peas on koguaeg võitlus selle üle, et mis mul viga on, mis on puudu ja mis on valesti? Miks mu aju ei ole lihtsalt rahul ja õnnelik?

Sest, kui ma oma elule tagasi vaatan, on praegu kõige helgem aeg sellesmõttes. Mul diagnoositi ärevus- ja paanikahäired aastal 2012. Ajal, mil sotsiaalmeedia oli põhimõtteliselt null, infot ja abi polnud põhimõtteliselt saada. Seda selles mõttes, et ma ei teadnud, mis minuga toimub, ma ei teadnud, kust otsida abi ja mida teha ning ma lihtsalt kannatasin. Naelutasin end reaalselt 3 aastaks koduseinte vahele. Ja ma ei liialda – ma istusin 3 aastat niimoodi kodus, et ma ei käinud kuskil. Ei poes, ei õues, ei postkastist posti toomas… Kõik tegi Geit ära. Ja siis ma tahtsin küll lõpuks surra, sest mis elu see on, kui sa oled oma kodus nagu vang?

Ilmselgelt ma vajaminevat abi ei saanud. Olen käinud nende 11 aasta jooksul mõnel korral psühhiaatri juures ja peamiselt ennast ise aidanud. Ärevusest ja paanikahoogudest olen peaaegu võitu saanud, depressioon on ka kuidagi vaibunud. Või noh, ärevuse teemaga me nüüd hakkame vaimse tervise õega tegelema, sest tundub, et kui depressioon hakkab vaikselt kaduma, siis ärevus näitab jälle pead. Kui te näeksite mu käsi… Närisin lapsest saadik küüsi, lasin lõpuks geelküüned panna. Nüüd on küüned ilusad, a küünenahad… kohutav.

Okei, see postitus läheb pikale.

Septembrist tahaks minna kas edasi midagi õppima või tööle. Valiku peab tegema. Töö oleks hea vahelduse mõttes – keskkonnavahetus, rohkem inimestega ehk suhelda. Ma ei tea, mis tööd ma teha tahaksin, aga ausalt öeldes, praegu võiksin igasuguse töö vastu võtta, et lihtsalt saada vaheldust ja kogemust. Vahet pole.

Kindlasti tuleb teha raskeid ja suuri otsuseid, mis muudavad mu elu kindlasti väga palju.

Blogi. Oo, mu armas blogike. See koht siin aitas mind mu ärevushäirete algaastatel nii palju. Ega ma seal kodus vangis olles seina vahtinud. Nii ju see kohake siin sündiski – hakkasin oma mõtteid panema järjejuttudesse ja nii see blogi siin alguse sai. See aitas mind väga palju. Sellessuhtes, et ega ma mõtlen ise ka, kuidas teismeliste teemalised järjejutud mind ärevushäiretega aidata said, aga aitasid ja väga palju. Ma suunasin kogu selle ärevusega kaasneva mõtete tohuvabohu oma fantaasiasse ning kirjutasin end lihtsalt tühjaks.

Kui mul ei oleks ärevus- ja paanikahäired tekkinud, poleks ka ilmselt seda kohta siin ja mina täna sellisena teie ees. Mis võibolla oleks ka mõnes mõttes hea. Sest ma vahel harva leian end mõttelt, et võibolla ma sellepärast nii fucked up olengi, et blogin. Ja ilmselt on selles tõetera sees, sest muidu ma ei kadestaks inimesi, kes ei blogi ja ei ela oma elu kõigi silme all. Aga ma kadestan. Aga mitte nii, et ma neid mõrvata tahaks või midagi. Pigem heas mõttes kadestan.

Blogiga ma ei tea, mis saab – üks osa minust tahaks kogu täiega end sellesse pühendada, sest mul on tegelikult nii palju öelda ja jagada. Teine osa minust unistab olla tavaline inimene. Ühes viimases istumises seltskonnas toodi mu blogi jälle esile ja ma plahvatasin ning olin ebaviisakas – mul siiani sellepärast häbi, aga ma lihtsalt olen nii kaua alla surunud seda tunnet. Kui lähen kuhugi, tuuakse see alati mingil hetkel välja, aga mina tahan seltskonnas olla lihtsalt tavaline Jane. Mitte blogija. Ehk siis, ma ei ole suutnud tõesti otsustada, mida ma võiksin selle kohaga siin teha ja kuhu jõuda, sest ma armastan kirjutamist ja nalja teha ja oma mõtete jagamist, aga ma ei taha, et mind defineeritakse ainult läbi blogi ja inimesed kardavad, et äkki ma kirjutan neist.

Ma tahan leida uusi sõpru, ma tahan käia ja olla ja teha. Ma tahan hakata elama ka enda jaoks, sest mulle tundub, et siiani olen ma seda teinud pigem teiste jaoks ja ennast kuidagi (mitte alati tahtlikult) tahaplaanile jätnud.

Ma tahan olla suhetes julgem – öelda rohkem välja, mida ma tahan ja mida mitte, mis mulle haiget teeb ja mida ma vajan. Olen siiani võtnud vastu teiste arvamused ja soovid, tundes valu või ebamugavust ja need tunded lihtsalt alla surunud, mõeldes, et pole hullu, ma saan hakkama. Need asjad ei käi tegelikult nii. Me peaks kõik üksteist austama, vahet pole, kui lähedased me oleme või mitte.

Ma tahan päriselt kasvada enesekindlaks, õnnelikuks ja toredaks naiseks. Mitte, et ma seda juba ei oleks, aga ma ei taha teha möödavaatamisi enda isiksuse arvelt, et teistel oleks hea.

Nii palju nõudmisi… ma tean-ma tean. Ilusad mõtted, eks. Aga tegelikult päeva lõpuks soovin ma olla lihtsalt tavaline Jane, kes elab päev korraga, ei mõtle ette ja naudib elu.

Paljudel oli 2023 meeletult raske aasta ja ma loodan, et te kõik leiate lahendused, väljapääsud, võimalused ja midagigi, mis annab rõõmu ja lootust, et varsti läheb kergemaks ja saabub ka see meie aeg, kus oleme südamest õnnelikud ja tänulikud.