Lugesin eile Merje postitust (link!). Merje on üks neist, kelle arvamust mulle meeldib lugeda, kui asi puudutab lapsi, just sellepärast, et tal endal neid ju pole. Muidugi ainult antud juhul, kui arvamus piirdubki arvamusega, mitte õpetussõnadega, kuidas keegi peaks oma last/lapsi kasvatama.

Minu meelest on väga aktuaalne teema see, mida lapsed telerist näevad ja millised küsimused neil tekivad. Mulle meenub, et Laura Kõrgemäe oli üks, kes on vist juba mitmel korral muret tundnud, kuidas ta peaks oma lapsele ühte või teist seletama. Paneb ikka natuke kukalt kratsima, et sellise asja pärast tänapäeval keegi üldse muret tunneb.

Mina lasen oma lastel enamjaolt kõike telerist vaadata, v.a õudus- ja erootikafilmid (egas ma ise ka neid ei vahi tegelt :D), sest sellisel kellaajal lapsed tavaliselt juba magavad. AGA, kui ei maga, siis ega teleri ees nad ikkagi pole, vaid tegelevad muude asjadega.

Telerist tuleb 24/7 seriaale ja filme, mille kohta lapsed küsimusi küsivad. Selles pole midagi veidrat. Küsimuste küsimine ongi üks suur osa nende kasvamise juures. Mu lapsed vaatavad Kööki, kus on muide väga palju halbu sõnu ja teiste inimeste sildistamist, mille kohta on Hendrik küsinud ja teinud märkuse, et selliseid sõnu ei tohi tegelikult kasutada. Õige. Nad vaatavad veel Kättemaksukontorit, kus on palju seletamatut ja asju, mida lastel on ehk raske mõista. Ka siis on tekkinud neil küsimusi. Ja mina vastan.

Jep, mõni võib arvata, aga et milleks lastel selliseid seriaale lasta vaadata? Mina ei tunne hirmu nende küsimuste ees. Las aga küsivad ja mina annan endast kõik, et neile ka vastata. Võimalikult ausalt ja nii lihtsalt, et nemad saaksid aru.

Jah, on asju, mille teadmise jaoks on nad veel liiga noored. Küll jõuavad teada saada, kui suuremaks kasvavad.

Alles hiljaaegu tekkis minu blogi Facebooki lehel tuline vaidlus, kui ma postitasin sinna ühe väikese killukese Hendriku ja Raimondi vestlusest. Nad leidsid minu positiivse rasedustesti ning arvasid, et kui see altotsast sisse panna, siis nii valmibki laps. Päris mitmed tundsid viha, et ma lastele sellist asja räägin ja ehk õpetavad nad lasteaiaski teistele sellist jama. Te ei kujuta ettegi, kui piiritu on laste fantaasiavõime. Mina räägin lastele alati, kuidas miski on, mitte ei ilusta. Hendrik küsis üks päev, kuidas tita sünnib. Ta pakkus enda variante välja, aga ma seletasin talle võimalikult lihtsalt, et beebi siiski ei tule läbi kõhu vaid altpoolt. Jah, mõnel juhul lõigatakse kõhu sisse auk ja ta võib ka sealt tulla, aga tema pakutud nähtamatut lukku ei ole tõesti olemas.

Lapsed küsivad absoluutselt kõike. Ja mina ei ole inimene, kes neid ignoreeriks vaid ma proovin alati neile vastuse anda. Kui ma oskan ja suudan. Üks päev Hendrik küsis, kuidas tähed taevasse tekivad ja selle vastuse ma jäin talle küll võlgu. 😀

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kui sa lased oma lapse teleri ette mõnda filmi või seriaali vaatama, siis ole valmis ka küsimusteks ja neile peaksid vastused andma sina, kes sa lasid tal seda vaadata, mitte ei pea selgitusi jagama telekanal, kes seriaali või filmi eetrisse laseb. 🙂