Nii, ma olen nüüd enamvähem inimeseks saanud ja siiamaani seedin seda, mis eile toimus. Ma olen see vend, kes iga aasta oma sünnipäeva väga väga ootab. Nagu väike laps. Hakkan juba varakult Geidule meelde tuletama, et mul on ju varsti sünnipäev kuigi ma tean, et tal on see meeles niikuinii. Aga need emotsioonid alati peale sünnipäeva… Need on kuldsed.

Ja iga aasta on see sünnipäev kuidagi palju erilisem.

Sellel aastal teadsin kohe, et vaaritada väga ma ei viitsi ja teen pigem sellise snäkilaua. Ma lihtsalt olen aastaid stressanud ja ajaga võidelnud, et kõik ikka valmis saaks, aga sellel aastal lasin minna ja tahtsin võimalikult vähe teha.

Kõige selliseks nn suuremaks toiduks tellisime sushit. SushiMushist. Me oleme seal päris mitu korda niisama söömas käinud ja sushi on seal lihtsalt niiiiiiii hea. Seega ma olin 398% kindel, et just sealt tellin oma peolauale sushit.

Lapsed andsin ka ära. Eks minus valitsesid kahetised tunded selle osas – üks pool tagus süütundega tagumikku, et mis mõttes sa viid oma lapsed enda sünnipäeval ära. Ega kergemaks ei teinud seda ka suuremad poisid, kes manasid näole kutsikailme ja ütlesid haledalt, et tahavad ka mu sünnipäevale ju tulla. 😀

Teisest küljest oli minu suur soov just ilma lasteta sellel aastal oma sünnipäev veeta, sest ma pidasin oma sünnipäeva ilma lasteta viimati… siis, kui mul lapsi ei olnud. 😀 Okei, üks oli, Hendrik, minu kõhus.

Ja kuigi ma alguses tundsin end pahasti, et lapsed oma ema juurde viisin, siis tegelikult oli see maruhea valik. Lapsed käisid mul vanematega kelgutamas ja neil oli täitsa tore olnud. Ja minul oli ka väga tore.

Ma sain lihtsalt täiega möllu panna, nautida, tantsida, naerda, laulda, karjuda, nutta, lund süüa, kukkuda. . Ja me mängisime ka Suur Must Kukk seltskonnamängu ja meil sai niiii palju nalja lihtsalt. Mul on kõhulihased siiani megavalusad. Nagu oleks trenni teinud, ainult, et ei teinud tegelikult. 😀

Ja mul oli täna mingi tuumapohmell. Ma panin ketti ja mu pea tahtis otsast valutada, AGA nagu jaa, davaii, ma võin selle läbi teha, kui sellele eelnes nii õge õhtu/öö nagu seda eilne oli.

Ma tihti leian ennast mõtlemas, et ma olen nii üksik inimene ja kedagi väga ei huvita, kuidas mul läheb, mida ma mõtlen või tunnen, aga ma tean, et ma ei ole üksik. Ma võin olla kõike muud, aga mitte üksik. Mul on niiiii vinged sõbrannad ja ma olen megatänulik, et nad kohale tulid. Ma hindan megakõrgelt inimesi, kes leiavad aastas selle ühe õhtu ja tulevad mu juurde minuga tähistama. ❤❤❤

28. eluaasta tuli väga meeldejäävalt ja see oli üks parimaid sünnipäevasid, mis mul olnud on. ❤❤❤