***

Mida teised lapsed uuest titest arvavad?

Ma mõtlesin pikalt, kas ma lastele ütlen, aga kui nad nägid kahte positiivset testi köögikapil ja suuremad hakkasid arutama, et emmel ja issil on koroona, siis ma ütlesin, et koroonat pole, beebi on vist.

Ja lapsed on kõige suuremad klatšimoorid üldse, aga õnneks on alati turvaline väita, et lapsed valetavad, sest noh, nad ju võivadki seda teha või asjadest valesti aru saada. Mitte, et ma oma lapsi valetajateks tahaks nimetada, aga olude sunnil, ilma nende juuresolekuta ma olen valmis seda tegema. 😀

Õnneks on koroona kiirtest peaaegu samasugune nagu rasedustest, seega ma saan alati öelda hoopis, et ma pole rase vaid koroonas. Haha.

Kui ma Hendrikule ja Raimondile ütlesin, et mu sees kasvab beebi, küsis Raimond, millal me ta välja võtame.

Ma vastasin, et kannatagu nad nüüd väheke, sest ta alles hakkas kasvama seal.

Järgmisena küsis ta, et kui ma söön näiteks jäätist, kas kõik jäätis voolab talle pähe?

Miks meil see titetegu ka varem kavasse tuli, oli tegelt ka asjaolu, et suuremad avaldasid eelmise aasta lõpus õe-venna soovi. Ma ei mäleta täpselt, kust see jutuajamine alguse sai, aga see lõppes sellega, et Raimond ja Adeele tahtsid mõlemad ühte õde ning Hendrik ja Krissu mõlemad ühte venda ehk siis nelja peale kokku esitasid nad tellimuse neljale lapsele.

Ma ütlesin neile kohe, et nii suurt tellimust mu vabrik täita ei suuda, aga ühele võime küll tellimuse teele panna.

Me tegelikult küsisime enne suuremate käest ka, mis nad arvavad, kui tuleks üks õde või vend veel ja kuna nad varem juba olid soovi avaldanud, siis läksid neil silmad pärani ja noogutasid oma päid nii kiiresti, et lõug plaksatas vastu rinnakorvi.

Pisematelt muidugi küsisime ka, aga nemad tahavad kõike, mida ma neile välja pakun, seega, nendega on lihtne. Kui suuremad oleks hullumeelselt päid raputanud ja teatanud, et neil on tittedest kopp ees ja ei taha nad ühte juurde, siis ilmselt oleks me asja edasi lükanud. 😀

Kusjuures, mu vanemad said teada tänu Krissule. Või Krissu pärast. Üks nädalavahetus nad läksid mu vanemate juurde ja ma ekstra enne lugesin neile sõnad peale, et veel ei räägi vanaemale ja -isale midagi. Nad kõik vandusid käsi südamel, et jah, ei räägi.

Ja mida ma kuulen, kui nad peale nädalavahetust tagasi kodus on…

Mina: “Ega te ei rääkinud, et emmel kõhus beebi on?”

Hendrik: “Nad juba teadsid!”

Mina: “Kuidas see võimalik on?”

Hendrik: “Made küsis, kas emmel on kõhus beebi ja ma vastasin, et kuidas ta teadis!”

Nojah. 😅

Hiljem, kui ma oma vanematele teatasin, et nad saavad ühe lapselapse juurde, keda vahel hoida, siis mul ema rääkis, et asi oli nii: nad sõid köögis pannkooke või midagi – mu ema, Krissu ja Adeele ja jutt läks kuidagi mu õe beebile ning Krissu teatas, et tema emmel on ka kõhus beebi. Mu ema küsis siis Raimondilt, kas emmel on kõhus beebi ja Raimond ütles et jah, aga kellelegi rääkida ei tohi. 😅

Et jah. Niimoodi on siis lood.

1 thought on “Mida teised lapsed uuest titest arvavad?”

  1. Nüüd ma ei imesta miks mu sugulane enne uue beebsu saabumis uudise teatamist ei tahtnud kedagi külla või lapsi hoidma. Viis väikest last oleks ju kohe rääkind välja selle uudise 😀 Nimelt nemad said kuuenda beebsu ja olen tohutult uhke nende üle sest minu arust suur pered kes on ühtehoidvad ja tublid on väga ägedad 🥰

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.