Ma olen lapsevanem. Juba peaaegu 5 aastat. No kidding, eksole. Alati kui ma olen öelnud, et mida vanemaks lapsed saavad, seda kergemaks kõik läheb, on mulle öeldud, et tegelikult on just vastupidi- mida vanemaks lapsed saavad, seda raskemaks läheb ja ma alles hakkan nägema tohutut vaeva nendega. Ma ei tea, millest nad räägivad. Mul on hetkel tuhat korda kergem, kui ajal, mil Hendrik ja Raimond imikud olid. Koguaeg oli vaja valvata, sest väikestel on suur näppimiskomme, mähkmevahetus, söötmine. Nüüd on nii, et ärkan hommikul, nad panevad ise riidesse, teevad endale süüa midagi (üldjuhul näiteks võileibu, pliidi juurde ma neid üksi ei luba), kui tahavad vahepeal näksida, käivad potil. On palju rohkem iseseisvamad. Ja siis ma mõtlen, et hetkel on kõik nii kerge, kuidas saab siis veel miski ajaga raskemaks minna. Veel raskemaks, kui nad beebid olid? Ma tean, et koolimineku aeg on raske ja stressirohke, puberteediiga.. Juba praegu nad vaidlevad vastu, üks neist virutas mulle ühel ilusal lasteaiahommikul rusikaga täpselt silmaauku ja võib öelda, et ma vahepeal tunnen end nende tuhvlialusena, aga endiselt olen ma arvamusel, et hetkel on nende kahega palju palju kergem, kui kunagi varem. Ja mis saab siis veel raskemaks minna, kui nad muutuvad aina iseseisvamaks? Kui ma mõtlen enda puberteedieale ja kooliminekule, siis mnjah.. vaesed vanemad, aga ega see tähenda, et mu lapsed samasugused põrgulised oleks. Ei ju? Või siiski on? 😀
Väiksed lapsed, väiksed mured. Suured lapsed, suured mured?
Ma õnneks ei olegi nii naiivne ega arva, et lapsed hakkavad vaikselt oma elu peale sättima, aga lihtsalt ma ise tunnen, et hetkel on tunduvalt kergem kui siis, mil nad imikud olid. Kindlasti on kooliaeg raske- nii lastele kui ka minule. Ja ma annan endast parima, et neid igal võimalikul viisil aidata 🙂
Meenuta enda kooliaega ja puberteediiga