Miks ma otsustasin alkoholist loobuda?

See on selline raske teema, millest kirjutada ja ma pole kõike järgnevat teadlikult varjanud või endale hoidnud, sest mul oleks häbi või piinlik. Absoluutselt mitte. Ma lihtsalt ei jaga väga suurt osa oma elust ja kui te teaks, mis elu ma olen elanud, mida elan täna…. teile tuleks palju asju üllatusena. Sellepärast ma armastan tihti inimestele meelde tuletada, et see, mida ma jagan enda sotsiaalmeedia kontodel ei võrdu minu kogu päris eluga.

Topeltelu ei ela, valetamas ei käi, aga minu elust siia jõuab umbes… 15% äkki. Ma rohkem ei viitsi lihtsalt jagada. Muud seal taga suurt pole.

Miks ma aga otsustasin sel teemal kirjutada, on mu viimane postitus, kus mainisin, et tegin lõpparve alkoholiga, mille peale sain päris palju kirju, küsimusi ja millest arenesid edasi ka päris asjalikud vestlused, kus ma sain kinnitust, et ma ei olegi ainuke oma probleemiga. Kui seda võib nii nimetada.

Ma ei ole kunagi end alkohoolikuks pidanud, sest siis oleks ma ju raseduste ajal ka pummeldanud. Raseduste ajal ei ole ma iialgi tilkagi alkoholi võtnud, ka mitte punast veini ja klaas šampat, mis sinna rasedusaegsete müütide alla lähevad. See on minu jaoks eos juba nii vale, et… jah.

Minu suhted alkoholiga algasid päris varakult. Äkki 11 või 12 olin ma, kui juba kuskil pinnapeol alkoholimürgitusega põõsas kettisin. Päris räme, kui nüüd sellele mõelda, sest mu vanim laps on 12 ja kui ta peaks juba niimoodi pummeldama… No vähemalt on asja plusspool see, et lapsevanemana teen ma ise midagi palju paremini kui mu enda vanemad tol ajal, sest mu 12 aastane ei pummelda kuskil niimoodi nagu mina samas vanuses. ?

Okei, ma ei saa päris vanemate kaela seda ajada, sest mingid parmud nad ei olnud ja ole siiani. Pigem võibolla need probleemid, mis kodus olid, tõukasid mind valesse seltskonda? Valesid valikuid tegema? Kurat seda teab, keda on õige süüdistada. Samas, ma arvan, et väike pummeldamine teismeeas on ka täiesti okei, sest noh… teismelised ikka proovivad uusi asju ja tahavad “lahedad” olla.

Ma tahaks kohe ka ära mainida, et ma eu usu, et alkohol oleks halb. See on lihtsalt tarkade inimeste jook ja tähtsam on, mis eesmärkidel seda tarbitakse.

Tervet elulugu ma siin ümber jutustama ei hakka. Alkohol tuli mu ellu suuremalt tagasi, kui olin 2 või 3 lapse ema. Ma päris täpselt ei mäleta, mis aeg see oli. Küll ma aga mäletan, et pummeldasin isegi keset nädalat. Pohmakaid mul polnud, seega polnud ka probleemi, miks mitte juua. Nädala sees pummeldamise all mõtlen ma siis ikka seda, et koguaeg purjus polnud. Üks õhtu jõin, hommikul ärkasin, olin päev läbi asjalik inimene ja siis õhtul jälle uue hooga. Ja nii võisin juua 2 või isegi 3 õhtut jutti. Jube aeg. Millalgi sain sellest jagu. Täitsa ise. Tüdinesin ära.

Ma ei näinud kunagi alkoholi joomises õhtuti probleemi, sest midagi ju pahasti polnud. Lastel oli kõik hästi. Toad olid puhtad. Endal oli kõik hästi. Mis see paar õhtut nädalas ja nädalavahetuseti napsutamine siis hullu oli? Polnud ju mingid rämedad peod. Lihtsalt tiksusid teleri ees diivanil ja napsutasid. Mõnus oli.

Mida vanemaks ma aga sain, seda rohkem hakkasin ma mõtlema, et miks ma üldse joon. Mis eesmärkidel ma seda teen? Sünnipäevad, peod jne… okei, fine, ikka võib ju võtta. Aga kodus, lampi, keset nädalat? Miks?

See tipp-punkt saabuski minu jaoks alles eelmise aasta lõpus. Ma ei ütleks, et oleksin joonud palju. Alkohol ei ole pigem viimase 3 või 4 aasta jooksul mu elus nii olulisel kohal olnud. Eks aegajalt ikka on saadud nina korralikult täis tõmmatud pidudel või sünnipäevadel, aga see on normaalne eluosa ja sellist põhjuseta joomist, ala, täna olen kodus ja on reede, võtaks jooki, on olnud pigem minimaalselt.

Kui aga siin uuesti antidepressante võtma hakkasin, märkasin olulisi muutusi. Antidepressandid ja alkohol ei käi kokku. Seda ilmselt teavad kõik. Ka mina. Nagu tuttavale täna ütlesin, et ega ma neid nii koos võtnud polegi. Pigem see, et, kui on olnud pidu, siis antisid sel päeval ei võta.

Aga mul tekkisid rämedad pohmellid. Kui ma varem alkoholi tarbisin ja järgmine päev polnud märkigi sellest, et ma oleks eelmine päev end kännuämblikuks joonud, siis nüüd… noh… oodake, ma lisan siia asjakohase pildi. Okei, ma ei leidnud seda pilti, mis Facebook mulle tavaliselt ette viskab, aga seal oli, et kord oksendad ja siis istud potil ja… no tulistad mõlemast otsast. ?

Ja füüsiline taastumine polegi nii hull. Max 1 päev, aga see vaimne pool. Ohshiiii*, kui raske see oli. Kõik need mõtted ja tunded… ja isegi, kui teadvustad, et need on kõik pohmellist, siis üle elada seda oli max raske.

Üks hetk hakkasingi mõtlema, et kas see on seda väärt? Ma olen inimene, kes oskab juua, st ei kuku märatsema, ketti panema kõigi ees ja ei keera peast ära. Ma sellesmõttes oskan juua. Aga… see taastumine. Pikutad kuskil diivanil looteasendis nädalaega jutti ja mõtled, et mis mõte kogu su elul on üldse.

See oli minu jaoks päris raske.

Ja siis ma taipasin, miks ma üldse alkoholi tarbinud olen – et olla lihtsalt hetkes, unustada kõik mured ja probleemid, põgeneda korrakski reaalsusest.

Aga, kas see põgenemine reaalsusest, mis tagantjärgi kestab nii väikese osa, on väärt seda nädalate pikkust vaimset madalseisu?

Sa oled selles hetkes. Sa unustad kõik mured. Aga see hetk saab läbi sõrmenipsuga ja ongi hommik ja pead hakkama tegelema tagajärgedega. Kas see on seda ikka väärt?

Mina otsustasin, et ei ole.

Kas ma enam kunagi ei tarbi alkoholi? Kindlasti tarbin. Ma üldse ei hakka siin isegi käsi südamel kõigile lubama, nagu mingi alkohoolik, mida ma tegelikult ei ole, et enam kunagi alkoholi ei tarbi. Lihtsalt, ma pean tegelema enda sisemiste probleemide ja mõtetega, mis tõukavad mind nn otsima seda “lohutust” alkoholist ja suutma tegeleda nendega reaalsuses, sest ma arvan, et see on väga vale eesmärk, miks alkoholi tarbida.

Ma loen siin hetkel “Siin ja praegu: kohaloleku jõud” raamatut ja see on nii palju andnud selgust, aidanud harjutada olevikus ja hetkes olemist. Ma olen saanud sealt nii palju olulist infot, mõtteid ja teadmisi, mida juba praegu igapäevaselt rakendan, et teha enda jaoks paremaid valikuid. Soovitan lugeda kõigil, kes ei suuda püsida hetkes.

Mul ei ole seda häbi kirjutada, sest tean, et keegi teine peale minu pole sellepärast kannatanud. Olen ainult endale kurja teinud selle ebatervisliku tarbimisega. Kirjutan, sest tean, et seal väljas on veel naisi, kes mõtlevad samamoodi, kes elavad sama ebatervisliku tarbimise küüsis. Selle ebatervisliku tarbimise küüsis kipuvad olema just kodused emad, kes on sotsiaalsest elust läbi lõigatud, tunnevad end üksinda, kasutuna ja mõttetuna. Ja ma mõistan. Hukka mõista on ju palju lihtsam kui mõista. Aga mina mõistan. Ma saan aru.