***

Miks me kuskil eraldi ei käi?

Me olime alguses pikalt kaugsuhtes – mina elasin Vändra ligidal ja käisin seal koolis. Geit elas Tallinnas. Ligi aasta olime suhtes nii, et nägime teineteist ainult nädalavahetuseti. Ja loomulikult oli siis meie suhe nn vabam. Tema käis, kus tahtis. Mina käisin, kus tahtsin. Meil oli väga palju probleeme ja ebausaldust, aga elasime selle aastakese üle ja siis kolisime kokku, sest jäin meie esimest last ootama. 17-aastaselt. Pole just parim vanus pere loomiseks, aga mis seal ikka.

Kui me kokku kolisime ja lapse saime, olime teineteise suhtes väga ebausaldusväärsed ja kontrollisime teineteist väga palju. See oli periood, mil mul algasid ärevushäired ning lukustasin end koju ja kõik jäi Geidu õlgadele. Kõik, mis hõlmas käimist ja tegemist väljaspool kodu.

Mõned aastad oli see kontroll teineteise üle päris tugev ja isegi ahistav, tunnistan. Mõlemad kartsime, et saame petta ja haiget ning arvasime, et nii hoiame selle kõige halvema ära.

Mäletan, et mingi periood omasime isegi teineteise Facebooki ja instagrami paroole ning kontrollisime, kellega suhtleme ja mida räägime.

Täna, tagasi vaadates nendele perioodidele, tundub see nii naeruväärne ja ebatervislik. Õudne. Eks me ei usaldnud teineteist absoluutselt ka, sest olime mõlemad palju haiget saanud üksteise käitumise tõttu.

Tõsiasi on aga see, et teist kontrollides ei hoia sa midagi ära. Sa ei hoia ära petmist. Sa ei hoia ära haiget saamist. Sa ei hoia ära lahku minemist. Sa lihtsalt lükkad neid kõiki asju edasi.

Selle asemel, et pidevalt kontrollida ja karta, muuda suhtes midagi. Miks sa kontrollid? Miks sa kardad?

Mina kontrollisin ja kartsin, sest teadsin, et meie suhe ei ole korras, aga selle asemel, et midagi ette võtta ja see parandada, arvasin, et kontrollimisega hoian halvima ära. Vale. Väga vale.

Sa ei saa hoida teist inimest kinni. See ei ole armastus. See ei ole kindlasti normaalne. Ja see ei ole tervislik.

Ma mõtlen täna nii, et proovin anda suhtesse endast parima. Jah, ka ma vahel feilin, ei ole ma ideaalne naisekanditaat, aga ma enamus ajast teadvustan, mida valesti teen ja üritan muuta seda. Ja kui ma annan endast parima ning mu kaaslasele ei peaks sellest ikka piisama, siis… see ei ole minu kaotus.

Kunagi kartsin ma väga haiget saada. Ma ei tea, miks, aga see tundus minu jaoks… kõige õudsam asi maamunal.

Täna olen ma arvamusel, et kõik siin elus juhtub põhjusega ja kõik läheb nagu läheb. Kõike ei saa ka ma ise kontrollida, aga ma saan anda endast parima, et asjad toimiks. Kui sellest ei piisa, okei, autš, aga elu läheb edasi.

Mis puutub pealkirjas olevasse teemasse, siis täna me tõesti käime Geiduga koos väga palju – ma olen aru saanud, et see justkui oleks vale.

Ma ei taha kirjutada siit edasi, mis on õige ja mis on vale. Ma kirjutan, kuidas meil asjad käivad. 🙂

Võib-olla on see kujunenud välja nii kunagisest ebausaldusväärsusest, aga võib-olla on see minu enda soov. Inimesi, kes seda usuvad ja kes mitte, leidub alati.

Okei, päris igalpool me kahekesi ka ei käi – kui Geit ikka kuhugi läheb või on kutsutud, aga mina ei taha minna, siis tema läheb ikka. Ta küll eelistab seda koos minuga teha, a teate, kui ma ikka ei taha, siia ma ei lähe ka. 😀

Ma olen käinud üksinda küll ja veel. Lihtsalt, kui ma seda sotsiaalmeedias ei näita, ei tähenda see, et seda pole olnud. Ma tean, kõlab uskumatult, aga mina ei ole seda tüüpi inimene, kes kuhugi läheb ja siis instagrami talletab. Ma tean, ilmselt kõlab jällegi uskumatult. 😀

Aga kui me käime, meeldib meile siiski koos käia. Me muidugi käime harva ka, sest lapsehoidjaid pole varnast võtta.

Meil on selline tutvusringkond, et kõik on paarid ja meil nagu eraldi sellist “minu sõbrad” ja “Geidu sõbrad” polegi. On ühised ja teeme kõik koos.

Kui aus olla, ma ei viitsikski kuskile üksi minna, sest a) mul pole autojuhilube ja b) Geiduga on kuidagi lahe ja lõbus.

Ma näiteks tahtsin eelmise aasta lõpu poole ühele peole minna, a see oli kodust suht kaugel ja kuidas ma sinna saan ning hiljem koju tagasi, ilma, et ei peaks kedagi suvakat tellima taksoks? Geit tuli ka – ma sain juua ja pidu panna, Geit oli kaine autojuht. Ülilahe oli! Mitte muidugi tal, aga mulle sobis. 😅

Või eelmine aasta käisime täitsa kahekesi Pärnu Kuursaalis – jõime, tantsisime koos, pärast jalutasime öises Pärnus tagasi hotelli ja nii palju pulli sai. 😀

Sellistel rämmaritel, kus ruum paksult rahvast täis on, muusika nii kõvasti, et iseenda mõtteid ei kuule ja kellegagi rääkida ei saa, ei meeldi isegi mul enam tihti käia, aga mul on tunne, et kui sa ei taha sellisele üritusele ilma oma kaaslaseta minna, siis ilmselt on midagi mäda. 😀

Nt Pärnu Kuursaal on ülimõnus koht – ruumi on normaalselt, saab ka rääkida juttu, saab tantsida ilma, et keegi su vastu hõõruks ja koht on selline mugav. Mulle meeldivad sellised kohad. Geidule meeldivad sellised kohad. Ja vahel oma tantsuisu leevendamiseks ongi taolised kohad nii mõnusad.

Ja mulle nt meeldib väga kodus tšillida. Nii, et kutsume kedagi hoopis endale külla. 🙂

Eks ma saan aru neist, kes tahavad ilma kaaslaseta käia, et nn vaheldust või “puhkust” saada, aga samas ma mõistan ka neid, kes käivad oma kaaslasega koos. Nagu mina. Sest, miks ma ei peaks, kui meil on koos lahe ja lõbus.

Ma päris täpselt aru ei saa, miks mulle on seda ette heidetud, et ma üksi kuskil ei käi, sest… noh, tegelt saan aru ka, sest kunagi tõesti piirasime üksteist Geiduga selles osas, aga täna on asjalood teised. Ma ütlen tihti Geidule, et kle mine kuhugi, a ta ei viitsi. Ja ise ka ei viitsi väga. Nädala lõpuks olen sellises olekus, et tahaks lihtsalt diivanil lebada. 😅

Noh, kohe väga teised, sest enam ei saa kuskil käia. Ma uurisin perearstilt vaktsineerimise kohta ja iga päev saab seda teha, aga krt.. ma ei tea. Mingi kahtluseuss on sisse tekkinud? Või väike hirm? Ma lihtsalt jälgin instagramis inimesi, kes igasuguseid teooriaid levitavad ja kuigi ma proovin ikka oma peaga mõelda, siis need teooriad tsipake tungivad naha vahele ja tekitavad hirmu, et äkki… Ma ei tea.

Viimati käisime Geiduga Tallinnas suvel kahekesi, kui tähistasime aastapäeva. Nüüd läheme järgmine nädalavahetus Saaremaale Rommi Puhkemajja KAHEKESI ehk lastevaba nv, i cant wait to see you! 😅

Rommi Puhkemajas käisime me eelmine suvi ja kirjutasin sellest ka siin. See on üks väga mõnua koht! ❤

8 thoughts on “Miks me kuskil eraldi ei käi?”

  1. Ma isiklikult ei saa üldse aru, et mis probleem sellega peaks olema, et igalpool koos käia.
    Meie oleme just mehega arutanud, et nii tore et me üksteisel olemas oleme, nagu täiesti minu inimene on nii tema mulle kui mina talle. Koos on alati kõige parem ja lõbusam asju teha. Pigem just vaatame naljakalt neid tuttavaid/sõpru, kes kunagi oma naist/meest kuskile kaasa ei võta ja ikka imestame, et kuidas neil see asi toimib. Aga näed toimib, ehk siis igale oma. Tahad käi kaaslasega igalpool, ei taha, ära käi. See kõik on okei. Inimesed on erinevad, suhted on erinevad.

    1. Jaa, meil on umbes sama. Et, kui mõelda, et me ei lähe koos, siis see on umbes sama, et ma ei kutsu oma head sõbrannat oma sünnale. 😅

    2. Ma käin koos oma elukaaslasega kah peaaegu igalpool koos väljaarvatud naistekad või tal siis poistekad. Meile meeldib asiu koos teha koos kogeda koos käia.

    1. Aa okei, ma alguses panin Kuursaal ja siis mõtlesin, et krt äkki oli ikka Kuulsaal 😅 tänks!

    2. Minul sama,et noo mees on siiski mu parim sõber tegelikult siin elus ja siis ongi läinud nii et käime peaaegu igalpool koos. Ja nii on ka läinud ,et tema sõprade naised on kaasa pigem rohkem tulnud ja nii on ka naised omavahel ikka suhelda saanud ja ka nii on ju lõbus tegelikukt. Isegi kui maal käin eraldi on tunne nagu osa minust on puudu ja koos on ikka mõnusam. Täitsa vale tõesti väita,et koos käimine on vale. Nooruses küll saanud eraldi ja üksi käija igal pool ja peol ,nüüd on aeg ikka koos lõbutseda 😊🙂

  2. Meile meeldib ka koos käia.. kui tahan mõne sõbrannaga omavahel vahel kohtuda siis nii ütlengi ja lähengi ja kõik on väga super hästi. Mees ongi ju selleks,et temaga aega veeta 😀 mis ma temast siin kodus diivanil ikka hoian,ikka võtan käest kinni ja käime seikleme. Hetkel küll piiratud võimalused midagi teha ja kuskil käia aga võimalusi leiab alati. Kuna me oleme väximata ja pelgalt kuskile mineku pärast ei hakka seda tegema siis leiame selliseid kohti kus saab privaatselt olla,võtame neid nn meie kahekesi aegasid aegajalt. Nüüd näiteks läheme ühte peegelmajja kuskil jõe ääres,saun ja tünnisaun ja mees ja mida veel tahta 😁 Jääb palju ilusam mälestus kui see,et istusin kodus diivanil teleka ees.
    Ära üldse pane tähele mida keegi teist ja teie käitumisest räägivad,ned kes räägivad,neil on endal vb millestki puudus ja ei ole endaga rahul.
    Olete ägedad ja jätkake samas vaimus ❤

  3. Oh kuram, Sa nagu tunneksid vajadust õigustada, miks te koos käite 🙂 See “mulle on öeldud, et see on vale” on Sinus ilmselt sellise õigustamise ja põhjendamise vajaduse tekitanud. Koos käimine kontrollimise mõttes on freaky, aga koos käimine sellepärast, et mõlemad tahavad on igati tore värk. Ära kuula, mis naised saunas räägivad :))

Vasta Evelin Kuuskla-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.