Ma hakkasin kunagi ammu ühte raamatut lugema. Kui terapeudi juures käisin ja oma lapsepõlvest talle rääkisin ja siis juba täiskasvanueast, soovitas ta mulle seda raamatut, sest see seletab hästi lahti, miks me oleme täiskasvanuna sellised nagu me oleme.
Mingi aeg, kui olin juba päris sügavas depressioonimülkas omadega, kadus raamatu lugemise huvi üldse ära, aga viimasel ajal on see uuesti minus tärganud. Mõtlesingi, et võtan selle pooleli oleva raamatu ja loen lõpuni.
See on väga hea raamat ja see tegi kohati mind täitsa kurvaks – kiskus halbu mälestusi lapsepõlvest üles, aga raamatu lõpuks oskan ma vaid seda öelda, et ma tõesti mõistan täna, miks ma teen paljusid asju nii nagu teen ja miks ma olen täna selline nagu ma olen.
Lühidalt – see raamat räägib meile sellest, et me saame oma elu enda vanematelt, mis on ka üsna loogiline, eks, aga tegelikult on selle lause taga palju enamat.
Meid kasvatatakse erinevalt. Meie vanematel on selleks erinevad meetodid ja viisid. Meie vanemad on kõik erinevad. Aga kogu kompott kokku moodustab ühe süsteemi, mis kandub edasi meile ehk meie vanemate lastele ja seda süsteemi anname me ka edasi oma lastele.
Ma ei ütleks, et mu lapsepõlvel midagi erilist viga oleks olnud, v.a seksuaalne ahistamine, see polnud tore ja ma olin katkine laps selle tõttu, aga mul oli põhimõtteliselt kõik olemas – elasime majas, normaalsed riided olid seljas, st puhtad, korralikud, terved, toit laual ja kõik oli justkui pealvaadates täitsa okei.
Mida ma oskan aga nüüd täiskasvanuna tagasi vaadates öelda ja millest ka puudust tundsin kuigi ma ise seda ei märganud – emotsionaalne ja vaimne hoolitus.
Näiteks ei öelnud mu vanemad mulle kunagi, et nad mind armastavad või et olen neile kallis või ei tundnud muret, et kuidas mul läheb ja kas mul muresid on või kas mul on kõik hästi. Tekkisid probleemid – saadeti internaati ära ja kõik. Ei – ma ei heida seda oma vanematele absoluutselt ette, sest ma tean, et nad ei osanudki teisiti. Nemad ju tulid umbes samasuguse süsteemiga peredest.
Kuskil keegi alles hiljuti kirjutas, kas on okei oma laste ees füüsilist lähedust välja näidata – ala kas on okei, kui ema ja isa näiteks laste ees musitavad/kallistavad. Mis te arvate, kas on okei?
Näiteks mina pole kunagi näinud, et mu vanemad neid asju teeks, mistõttu tekkis ka mul blokk füüsilise läheduse vastu. Mul on tänase päevani imelik isegi õnne soovides kellegi kätt suruda. Füüsilise kontakti tekitamine on minu jaoks äärmiselt ebamugav, sest ma kasvasin üles keskkonnas, kus seda ei olnud. Ja jällegi – ma ei süüdista oma vanemaid selles absoluutselt.
Meie küll Geiduga kaisutame, kallistame, musitame laste ees – muidugi üksteisele keelt kurku ei suru ja amelema ka ei hakka, aga sellised kerged füüsilised kokkupuuted on ikka ja mina kaustan oma lapsi, kallistan neid, paitan, hoian kaisus ja vaatame koos telerit, et nad teaksid, et see on okei ja neis ei tekiks kunagi oma lähedaste inimestega sellist errorit, nagu mul on.
Samamoodi on nt eelmainitud armastuse ja tunnete avaldamisega. Oh jeerum, kui raske on mul oma tundeid väljendada. Kirjutades ma veel oskan seda, aga rääkides… Ma parem ei kirjelda seda. Ka kirjutades oma tunnetest valdab mind selline tunne, et ma hakkan kohe oksele. Ebamugav ühesõnaga.
Seega mina oma lastele ütlen tihti, et ma armastan neid, nad on mulle kõige tähtsamad ja kallimad ning kiidan neid alati kõige eest, mida nad hästi teevad või üritavad teha. Mina seda kõike ju oma lapsepõlvest ei saanud.
Järgmine asi, mida ma üritan muuta… Tegelikult seal raamatus seletab ka, ey hästi raske on neid mustreid muuta. Ongi. Väga raske. Mul on vahel tunne, nagu jookseks peaga vastu seina.
Mina näiteks olin selline koolilaps, kes enamasti õppis üksi. Tundsin, et pean üksi hakkama saama. Ja ma ei olnud halb õpilane. Täitsa nelja-viieline lõpuni välja. 10.klassis tegin isegi keemia eksami. Ise valisin. 😀 Ma tegin kõike üksi, abi palusin õppimistes vanematelt harva ja sain hakkama. Võibolla sellepärast saingi hakkama, et olin üsna noorelt juba suht iseseisev, aga võibolla hoopis sellepärast, et ega mul muud valikut polnud? Kes seda teab – tähtis on see, et ma olin põhimõtteliselt üksi.
Aga täna, kui mu enda laps koolis käib, ma ei oska teda õpetada. Ma kohati ei saa sellega üldse hakkama. Ma ei tea, kas asi on selles, et mind ei õpetatud ja aidatud või ma lihtsalt olen tumbajumba. See on minu jaoks raske. Ja ilmselt lapse jaoks ka. Mul muidugi oli enne selline loll komme kogu õppimine lapsega enda kaela võtta.
Mis mõttes ma ei saa hakkama? Mis mõttes ma küsin Geidult abi? Ma olen ju tema ema, ma pean hakkama saama! Aga Geit on ju tema isa? Jane, lõpeta tema pisendamine, sest ta on täpselt sama palju lapsevanem kui mina ju.
Ja me jagasimegi õppeained ära – mina aitan Hendrikut nendes asjades, milles tunnen, et ma saan hakkama ja tema nendes, milles ta rahulik on. Mina aga tahan pushida selles suunas, et Hendrik oleks ka pisut iseseisvam ja õpiks rohkem ISE. Mitte küll nii, nagu mina seda tegin ehk koguaeg üksi, sest abi palumises pole midagi halba ju.
Mina seda aga lapsena teha ei osanud, sest mu vanemad ise olid sellised, et said ise kõigega hakkama ega palunud abi ja see kandus mulle edasi – tänaseni on mul väga raske abi paluda kui vaja. Ja kui ma seda teen, närib mind seest nii kohutav vastik tunne.
Pikk jutt, ma tean, aga mul on kuidagi palju kergem elada ja ma mõistan väga paljusid asju tänu sellele, et olen omale selgeks teinud, miks ma olen täna selline nagu olen.
Absoluutselt ei heida oma vanematele midagi ette kuigi see võib nii tunduda. Ja kui tundubki, siis kinnitan, et nii see ei ole. Vastasel juhul ei käiks ma neil külas ja ei viiks lapsi sinna ja ei kutsuks neid külla. See on lihtsalt selline muster, mis on tulnud jumal teab, kust ja on jõudnud järjega minu ja mu lasteni.
Minu eesmärk on seda mustrit murda, st mitte murda tegelikult vaid lihtsalt muuta, sest materiaalselt polnud mu elul ju häda midagi ja tegelikult olen ma rahul, et mind kasvatati nii, et nt taskuraha pidin alati välja teenima ja niisama ei kukkunud mulle lapsena miskit sülle.
Raamat on aga väga hea ja soovitan täiega lugeda seda: “Perekonna varjatud saladused” autor Tiiu Bolzmann.
Ps! Ma väga harva loen selliseid raamatuid ja mulle rohkem meeldivad igasugused romaanid ja fantaasiajutud, aga see oli päriselt hea ja silmiavav raamat. 🙂
Ma just üks päev mõtlesin, et miks ma olen selline nagu ma olen ?
Haha, no nüüd tead, keda selles süüdistada ? ok, nali
Kindlasti suur osa sellest milliseks inimene välja kujuneb tuleb kodust, aga samas ei tule ka. Peale koduse kasvatuse mängib suurt rolli meid ümbritsev, nagu näiteks: muusika,kõik “new age “, iidolid, sõbrad, telekas, kool jne. Ja kui nüüd arvestada kõike seda ” välist ” mõju inimese arenemisel siis tuleb välja, et isegi su vanemad/vanavanemad on kõige selle poolt mõjutatud. Inimestel on vabatahe, teha mida iganes nad soovivad. Sa, kui inimesena teed ise selle valiku, kas lased ennast mõjutada endast ümbritseval, kodusest kasvatusest jms või mitte. Kui sa oled inimene, kes kunagi ei ärka ja ei soovi mõista mis sinu ümber toimub ja aru saada kuidas sind terve elu läbi kõige mõjutatakse, siis sa ei oskagi mujalt abi otsida ja on lihtsam süüdistada kedagi teist selles milliseks inimeseks sa välja kujuned. See hetk, kui sa juba oled võimaline endale teadvustama nendest probleemidest, oled sa võimeline otsustama kui palju sa neil enda elu lased mõjutada.?
Pole küll veel päris oma lapsi aga palju veedan aega onu lastega siis käitun ka täiiesti vastupidi sellele kuidas mind kasvatati . Üle üldse elus olen muutnud samuti seda mustrit. Ka meil oli kodus see arvamus vanematelt ,,Mina käin tööl ja sina saa ise hakkama oma eluga ,, . Kahjuks juba üsna pisikesest peale . Meil kahjuks polnud ka majanduselt kõik alati hästi aga seda kahjuks vanemate valede valikute tõttu . Eriti kurb on see,et nüüd kui juba 11 aastat kodus ei ela näen ikka neid samu vigu tegemas . Aga eks igaüks valib oma tee ise elus ja õnneks olen nüüd täiskasvanud ja saan ise teha paremaid valikuid ja muuta mustrit kardinaalselt .