Millest mitte keegi ei räägi sulle…

Sponsoreeritud

Kell on 03.01. Vaatame siin Oliveriga tõtt ja mul tiksub hingel üks teema, millest hakkasin eile õhtul pikemalt mõtlema. Oleme nüüd haiglas olnud juba mitu head päeva ja selline koduigatsus on, ausalt öeldes.

Hakkasin mõtlema sellele, kui raske on olla haiglas, vastsündinuga, eemal kodust ja perest. Või täpsemalt sellele, kas ma olen ainus, kes elab seda sisimas kuidagi raske(ma)lt üle? Olgugi, et haiglas on olemine mõnusaks tehtud, kõik on ilus ja tore, siis ikkagi on raske.

Ma alati vaatan ja loen teiste haiglalugusid ja neil möödub kõik nii kergelt, rõõmsalt ja rõõsalt, mis paneb küsima endalt, et kas neil tõesti polegi raske? Imetledes mõtlen, kuidas nad nii lihtsasti sellega toime tulevad?

Muidugi, rasedaks jäädes, ma ju teadsin, millele “alla kirjutan” ja mis mind ees ootab. Ma olen 6x selle kadalipu ette võtnud nüüdseks, aga… miks mulle see nii sügavalt mõjub?

Alustame nt sellest, kui raske on lahkuda teistest lastest. Ma ikka korralikult töinasin pühapäeval – selline igatsus tuli peale ja ma polnud veel välisuksest väljagi astunud. Eriti emotsionaalseks muutis mind Joosep. Ta on hästi emmekas ja muidugi ma iga öö mõtlesin sellele, kuidas ta kodus ilma minuta tudub. Ta on harjunud mu kaisus magama ja kui ma öösiti teise tuppa lähen, siis üsna pea kuulen teda juba emmet hüüdmas.

Siin kõrvalpalatis olid ka eile väikelapse kilked – ilmselt tuli emale külla. Siis oli ka korraks pisar silmas, et tahaks oma lapsi ka näha. Me esialgu planeerisime küll, et tulevad iga päev külla, aga hakkasime mõtlema, et pisemad ilmselt läheks siit suure nutuga ära ja mina jääks siia veel suurema nutuga maha, seega ei hakka nn traumeerima ja ootame ära, kui koju saame. Siis oleme kodus ja emme ei lähe enam kuhugi.

Teine asi on imetamine. Mul pole kunagi sellega lihtsasti läinud. Ma olen reaalselt kade nende naiste peale, kellel tuleb see mängleva kergusega välja. Loed ja vaatad, et mõni imetab lausa mitu head aastat ja siis oled seal sina – ei saa esimesel päevalgi hakkama. Mingi osaga oma ajust saad aru, et piimajõed ei voolagi kohe ja lähebki aega sellega, aga teise osaga mõtled, et miks ma nii saamatu olen ja miks ma ei suuda oma last normaalselt toita. See lihtsalt on sulle pähe kodeeritud – see mõttemuster. Isegi, kui sa ei saa piimateket ise nii oluliselt palju juhtida.

Ma seekord proovisin võtta muidugi väga vabalt selles osas – et ma tean, et piima voolamiseks läheb aega ja ei hakka ennast süüdistama, kui kohe ei lähe kõik nii, nagu sooviks.

Et vahet pole, kui mugavaks sa ise oma haiglasoleku aja teed või teised teevad, ikka on see mega stressirohke ja pingeline. Sõbrannaga ka rääkisime siin, et emad (muidugi mitte kõik) ei oska seda haiglasolemise rahu ja vaikust üldse nautida. 😅 Ma ka ei oska.

Oled haiglas – tahad täiega koju oma segasummasuvilasse. Ja, kui oled seal kodus, siis mõtled, et tahaks jumala eest kasvõi korraks saada rahu ja vaikust.

Õnneks mu stressitase langes täna, sest saame Oliveriga koju ja mul on iga lapsega nii olnud, et nii, kui peale sündi koju saame, hakkavad piimajõed voolama ja kõik loksub nii paika. Tunned kohe füüsiliselt ja vaimselt, et koju saabudes on kõik suurepärases korras ja edaspidi saab minna ainult ilusamaks kõik.

Kommentaarid

  1. Agnes says:

    Sa pole kindlasti ainuke kellel haiglas olles kodu igatsus peale tuleb. Mul oli poiss 1a6k kui läksin sünnitama ja see oli esimene kord kui ta minust eemal oli. Raske oli, ootasin nii väga, et saaks koju. Ja imetamine pole olnud kerge ka mul. Piima lihtsalt polnud. Ükski lastest(3last) pole rohkem kui kaks kuud rinda saanud ja ka selle aja said pudelist lisa, sest kõht jäi tühjaks.

  2. S says:

    Minu jaoks oli hästi vastik see, et ühtegi perepalatit vaba polnud ja abikaasa pidi koju minema loetud tundide jooksul peale lapse sündi, sest sünnitustuba oli vaja.
    Ühispalatis olime küll ühe naisega kahekesi aga jubedalt käis ajudele ta hommikust õhtuni telefoniga plärisemine. Oleks tahtnud mõnusas beebimullis olla abikaasaga aga läks nii. Nuiasin end rutem koju, kui 48h täis sai.
    Jah, ise tegin otuse, et lähen linna sünnitama, aga ma täna ei kujuta ettegi 90ndate algust, kus mehed said pmst läbi õueakna last näha. Oli silmnähtav ka see, et abikaasale oli see samasugune piin nagu mulle.

  3. Mari says:

    Mina ootasin ka haiglast koju saamist väga..aga kui 3p hiljem koju saime ja sinns jõudsin tabas mind hoopis kurbus.Ma ei tahtnud seal olla, kodu oli nii tühi, kõle, pole mitu päeva olnud ja see tundua nagu vale koht. Kuna olin saanud esimese lapse, siis ilmselt tabas mind lõpuks reaalsus, et ma olen emaks saanud ja olen millegi nii suure elu muutva asjaga hakkama saanud ja oli vaja harjuda. 3ndl kestis mu sees emotsionaalne laviin, nutsin, olin kurb, tundsin nagu olen üksik täiesti, ometi oli mees 2ndl minuga kodus,aitas küigega absoluudselt,aga ikka tundsin neid kõiki halbu tundeid. Olin valmis selleks, et äkki on rasedusjärgne depressioon ja vajan rohkemat abi…rääkisin ka emaga kes oli valmis kohe meile tõttama,kuid keeldusin,et saaksin alguses ise harjuda oma uue eluga ja kui kestab edasi, siis tuleb.
    Õnneks peale 3ndl ma enam nii negatiivselt ja halvasti end ei tundnud ja kõik hakkas paika loksuma. Nüüdseks saab tibu 1 aastaseks ja olen kõige õnnelikum emme. 😊

  4. K@lin says:

    Mina olen vist üks vähestest emmedest, kelle jaoks ongi reaalselt puhkus see haiglas olemine. Teise lapsega palusin lausa ühe päeva pikendust, sest haiglas oli minu jaoks kuidagi kindlam. Keisrihaava ja imetamise pärast ka. Sellega ma olen sinuga “samas paadis”. Minul ei ole see mõlema lapsega ilusti välja tulnud. Mõlemad haiglas justkui saavad asja selgeks aga koju jõudes on vsjoo. Ainult üks kisa ja röökimine seal tissis otsas. Ja siis ulun ma ise ka. Sest tunnen end saamatuna ja teiseks see valu veriste nibudega. Teise lapsega sai mees ka juba kurjaks, et mida ma piinan ennast. Mõlema lapsega käinud ämmaemand ka koduvisiidil ja nõustanud imetamisega. Aga on temagi öelnud, et selliseid pujäänikuid näeb üsna vähe, kes ei hakkagi normaalselt tissi otsa. Tulemuseks, esimene laps sai paar nädalat tissi ja kohe ka segu juurde, et kõht oleks lapsel täis. Teine sai tiba rohkem aga meil imnes piimavalgu talumatus ja üsna ruttu läksingi ainult segu peale üle. Elasin pm rinnapumba otsas ka iga paari tunni tagant. Aga kuna ka sealt pumpasin lõpuks pm roosat piima, siis enda vaimse tervise huvides,ütlen ausalt, lõpetasin ka selle. Beebil kõht täis ja minul palju vähem stressi. Teine laps kaotas ka kodus veel palju kaalu,mistõttu põhiline oligi segu,mida sai. Jah, ma saan kõigest aru, et rinnapiim ON tõesti parim aga ma olen üks nendest vähestest,kelle jaoks imetamine ei ole nii roosiline. Aprillis saan oma 3.nda lapse ja juba aiman kuidas meil ka temaga läheb. Muidugi alguses teen kõik, et ta saaks rinda aga ilmselt läheb ka temaga segu suht kohe käiku.

  5. Maris says:

    See haiglas olek oli mul ka raske eriti kui mitmeid nädalaid olin siis lõpuks oli kõigest tohutu pinge . Ma olin mitmeid nädalaid haiglas enneaegsuse riski tõttu ja veel sünni järel tuli seda kodu ja haigla jagamist kuna meie beebi oli 6 nädalat veel haiglas ennem kui koju pääses . Kõigest lihtsalt ei räägita eriti laiale ringile .

  6. Karin Sõber says:

    Kojuigatsuse tunnet väga enam ei mäleta(viimati olin 9 aastat tagasi) agaa see piima jutt pani kirjutama.Esimese (noo olen aus kõigi kolme) aeg ei hakanud see toimima.Piima on(tundsin ennast Sabrinana😀) agaa esimesed kaks jäid rinnal alati magama.Teise lapse ajal haiglas sain tunda mis tunne on kui laps imeb piima nagu vaakumiga.Palatikaaslase laps oli kogu aja rinnsl(pm’lt ei saanud ema magadagi) ning siis küsiti,et kas olen nõus nn aitama-see oli üks ja ainuke kord kui sain tunda tõelist piima imemist😀😊.
    Kolmanda aeg mõtlesin ,et nüüd olen vanem ja noo et nüüd läheb kõik hästi(pool aastat kindlasti tissitame) agaa läks ka see mõttemull katki.🙈
    Jaa mõtlesin,et milleks ennast piinata(nii tõesti mõtlesingi) ning läksime kõigil kordadel piimasegude peale üle.Esimese lapse aeg tuli seda veel ise teha-õnneks kolmanda aeg juba oli poes valik suur.
    Jaa kui oli ikka mure,et lapsed rohkem haiged kui ei saa rinnapiima siis nii see pole kõigi kolme lapsega olnud.
    Usun,et loksub sul nüüd ka kõik paika kui koju pääsete(oma segasumma suvilasse) ning kõik läheb hästi.
    Jõudu ja üli palju rõõmsaid hetki💕

  7. Liina says:

    Mul on küll ainult üks laps, seega palju on teistmoodi, aga mul oli täiesti vastupidi. Haiglas tundsin ennast hästi ja turvaliselt, alati sai kelleltki abi küsida ja pigem kartsin koju minekut, et seal peame üksi ilma igasuguse abita hakkama saama. Lisaks abile lapselga sai kolm korda päevas süüa ja kergimteine koristas kõik ära, seega mina küll nautisin haiglas olekut. Mees oli ka kogu aja seal.

  8. Kaidi says:

    Ma esimest last sünnitama läksin, siis võttis ka pisara silma, et mees jäi oma eelmisest kooselust saadud lapsega koju. Seekord ei kujuta üldse ette, kuidas lähen ja haiglas olen, sest seekord meie ühine selleks ajaks 2a ka peab minust koju jääma ja ta korralik emmekas 😥

  9. Agnes says:

    Mina ulgusin ka kui haiglas olin . Esimese lapsega haiglas polnudki nii jõhker ,sest abikaasa oli ka minuga seal . Teise lapsega olin üksi ja siis töinasin igal võimalikul hetkel . Tahtsin ka täiega koju . Ämmakad veel ütlesid ,et äkki oled veel ,et emad naudivad seda aega haiglas kui saavad teistest eemal olla . Mina ,aga olin kindel ,et tahan sealt minema saada 😁 kolmanda lapsega läks suht kähku . Reede õhtul sünnitasin ja koju sain juba pühapäeva lõunal . Polnud aega väga töinata 😂
    Rinnaga toitmine ei tulnud ka minul välja . Esimene laps sai ainult 3 kuud kuna siis tuli piimapais ja lapsel piimatalumatus . Saime segupeale üle . Teine sai kõige rohkem 6 kuud ja läks ka segu peale üle . Viimane sai ka ainult 2 kuud ja segu peale üle . Kannatasin ka neid valusaid nibusid ja see välja pumpamine polnud ka kõige parem . Ja ma ei tunne üldse,et ma mingi halb ema oleks ,et ei saanud oma lastele anda rinda nii kaua kui nemad oleksid tahtnud . Nüüd on mul 6,4ja 1 aastased siin kodus ringi jooksmas ja pole neil häda midagi ,et segu said .

  10. Juuli says:

    Ohjah, mul oli enneaegne beebi ja üle 3 kuu olime haiglas, koroona ajal, ei saanud edasi-tagasi käia, mees sai väga vähe juures olla.
    Igatsesin iga päev koju.

  11. Kats says:

    Lapsi küll üks kuid mina ei jõudnud ära oodata et saaks koju. Ilmselt pisikese sünnitusmaja rõõmud, et tööd neil vähem ja aega rohkem. Minu jaoks muutus lõpuks täiesti ahistavaks nende õdede käimine nii päeval kui öösel. Kogu aeg käisid küsimas, et kas kõik ikka hästi ja kui midagi on siis ikka tule ja küsi. Meil oli kõik hästi😊 Rinnapiimaga kahjuks meil hästi ei läinud. Oli piisavalt kuid mitte piisavalt toitev. Õnnestus toita 2 kuud ja siis kästi hakkata piimasegu andma.

    • Merrr says:

      Meil juhtus ka selline aeg kus pidevalt käidi ja uuriti kõike ,saan aru hoolitsevad jne aga ka kuidagi nii tüütuks muutus see ,et pärast kodus olles ka kui olid õnnistavad uinaku ajad siis ehmatasin üles ja mõtlesin kas nüüd keegi astub tuppa ,arusaamata et ,,Eiii ,, ma olen lõpuks kodus ju 🤭 . Pidime 9 päeva pisikesega haiglas olema siis selle ajaga tekkis trauma vist küll ja sellest.

  12. Kait says:

    Pole sünnitusega seotud ( mul on 5 last) aga pidin minema 5 päevaks haiglasse, teisel päeval selgus, et pean sinna jääma 1 kuuks. Oi see algus, esimesed 2 nädalat olid kohutavalt rasked, aga kui koju mineku aeg hakkas kätte jõudma, siis muutusin väga ärevaks, et kuidas ma lähen koju ja mida seal teen, imelik oli esimesed nädal aega ka kodus olla, nagu võõras ( noorim laps oli siis ka alles 7a). Kogu pere oli sellises ärevuse/valvel/ebaleva oleku režiimil nädal aega.

  13. Carolyn says:

    Ma olin oma teise lapsega haiglas kokku 6 päeva. Sellest 5 päeva Tartu haiglas, elame Viljandis. Esimene päev viidi laps Tartusse mõned tunnid peale sünnitust, olin Viljandis täiesti üksinda, mees oli suurema lapsega kodus. Kõik toimus koroonaajal. Suurem laps ja mees käisid Tartus akna tagant pisemat vaatamas, kuna lapsi sellel ajal haiglasse külastama ei lubatud. Iga päev ootasin kunas öeldakse, et nüüd võite koju minna, kõik tundus nagu lõpmatu. Palatikaaslane oli juba pikemalt olnud ja jäi veel edasi, kui meie koju saime. Ma tunnen väga suurt austust enneaegsete laste vanemate üle, kes peavad mitmeid kuid haiglas veetma. Meie preili sündis ka kuu aega varem aga õnneks ei olnud meil suuri probleeme peale alguses temperatuuri hoidmise ja veresuhkru.

  14. Kats says:

    Mina olen ka kõikide lastega soovinud kiiresti koju minna. Teist last sünnitama minnes saatsin oma 1,2 kuuse lapse Eesti (elasime Soomes ja sünnitasin ka seal), see oli ikka mega raske. Poeg oli mitu päeva ilma meieta Eestis. Kolmandat last sünnitama minnes viisime vanemad lapsed haigla lähedal elava ämma juurde. Õhtul kella 21ks läksin haiglasse ja järgmise päeva kella 12st kirjutati mind välja. Vot see oli mõnus kiire käik 🙂 Minu jaoks olid juba need mõned tunnid haiglas viibimine täielik piin. Oli meeletult palav suvi ja haiglaruumides polnud absoluutselt õhku. Sünnitasin õnneks öösel, siis oli veidigi leebem.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Viimased postitused

Kas on ikka pointi uuesti abielluda?

Uhh! Siin üks päev… või, mis üks päev, see oli ikka enne Oliveri sündi, kui [...]

9 kommentaari

Kuidas ma siin nutta lahistan

Mul oli väga tore nädalavahetus ja loodan, et teil samuti. Oliveril ja mul käis mitmeid [...]

3 kommentaari

Kuidas lapsed küünlaid armastavad süüa

Tere! Ma olen mega suur küünlafänn (kogun lausa!) ja ühtlasi 6 lapse ema. Päris raske [...]

12 kommentaari

Sellest imelisest talvest

Istun elutoas diivanil, sõrmede vahel kuum latte, pilk suunatud aknast välja. Vastu vaatab sealt pesuehtne [...]

Liiga positiivne postitus, et lugeda

Uhh! Uus nädal on alanud! Loodan, et teil algas see hästi ja sujuvalt ning tuleb [...]

10 kommentaari

Keha pärast keisrit

Paljud on siin viimastel päevadel uurinud, kuidas ma keisrist taastunud olen ja kuna pea nädal [...]

13 kommentaari

Beebimulli postitus

Oi, mis kirjutamistuhin mul peal on! Sõbrannale (ausalt ei ole müsteerium-sõbranna, keda ma siin aegajalt [...]

5 kommentaari

Millest mitte keegi ei räägi sulle…

Kell on 03.01. Vaatame siin Oliveriga tõtt ja mul tiksub hingel üks teema, millest hakkasin [...]

15 kommentaari

Kuidas minust kuue lapse emme sai

Tegelt ikka veidi on ebareaalne mõelda, et MUL ON KUUS LAST! Nagu… ma poleks elus [...]

10 kommentaari