Kui ma vaatan oma märkmikut, siis ilmselt möödunud nädal oli kõige asjalikum ja toimetusterikas üldse terve mu elu jooksul. 😅 Ma olen kusjuures megatänulik iseendale, et märkmiku kasutusele võtsin, sest nii on palju lihtsam asju meeles hoida.

Ma imestan, et kõikide asjadega graafikus jõudsin püsida, sest lapsed on mul kõik ju kodus haiged. Okei, koolilapsed saavad homme kooli minna ja nemad on juba terved, aga Adeele on veel pisut köhane. No, kui aus olla, siis päris kõigega ei suutnud rajal püsida – kooliasjadega pole ma vapsjee tegelenud juba nädal aega. Lihtsalt on koguaeg midagi muud teha – töö, lapsed ja nende õppimised, koerad, kodu. Sada muud asja ja kõige jaoks mind ei jätkunud.

Isegi kuusepuu panime püsti ja ehtisime ära. 🙂

Eile oli ilmselt kõige selline… minu enda proovile panemise päev. Ma põdesin sellepärast ulme kaua. Terve nädal närveerisin ja olin natuke sasipundar omadega, aga sain hakkama ja kui see oli ära tehtud, kasvas minus jälle natuke enesekindlust ja teadmist, et ma saan kõigega hakkama, kui vaid seda soovin. Olen enda üle väga uhke! Varsti näete ka, kus ma eile käisin ja mida tegin. 🙂

Kui ma sellele nädalale tagasi vaatan, siis ühest küljest oli see megaväsitav ja esimese hooga ma jääks pigem oma vanade liistude juurde ehk elaks pigem igavat elu ja ei tahaks midagi teha, AGA teisest küljest õpetas see nädal mind palju, andis rohkem positiivseid emotsioone, uusi kogemusi, hoidis tegevuses pidevalt ja andis hulga hoopis mingit uut energiat juurde.

Mugavustsoonist välja astumine on alati väga ebamugav, aga nagu öeldakse – seni kuni sa oled mugavustsoonis, siis seisad sa paigal. Ja mina tunnen ka, et seisan enamasti paigal, aga ma tahaks edasi liikuda, areneda, rohkem teha ja olla ehk ma vajan oma ellu inimesi, kes mind mugavustsoonist välja tiriksid. Ja sellepärast aitäh sulle, Anet, Peachlabeli juht. ❤ Tema on üks nendest, kes on mind tõmmanud oma mugavustsoonist välja ja kuigi see esmapilgul tundub minu jaoks kõige hirmsam asi, siis laias laastus on see positiivne ja annab mulle endale nii palju enesekindlust juurde.

Mul on tunne, et neid inimesi, kes minus midagi näevad ja minusse usuvad, on pigem väga vähe, sest enamuse jaoks ma olen ikka see Jane, kes kodus istub ja mitte midagi ei tee, teda ei ole mõtet kuhugi kutsuda ja kuhugu kaasata, mida ma üldse ei pane pahaks, sest… noh, seda ma suht olen näidanud välja ka. 😅