Millistes trennides lapsed käivad?

Mul on tänaseks peaaegu kõik toimetused tehtud, ainult kuivatisse vaja vahepeal riideid visata ja lapsed trenni viia ja neile õhtul vanni teha ja… siis võibki uue nädala algust ootama jääda.

Mõtlesin, et seni kui Kristofer oma lõunaund teeb ja poisid animafilmi vaatavad, kirjutan natuke. See minu hetk. 😀

Alles hiljuti keegi kirjutas oma blogis laste huviringidest, trennidest ja eelkoolist. Juba siis tahtsin ka oma mõtteid teiega jagada. Eelkoolist kirjutan mõni teine kord, muidu venib kole pikaks see postitus siin. 😀

Hendrik käis jalgpalli trennis juba tallinnas elades. Tervet lasteaia-aastat ta ei käinud seal, sest tema enda sõnutsi talle ei meeldinud see. Ütles, et istub koguaeg pingil ja nutab. Samas õpetajale sellist infot treenerilt ei laekunud. Noh jah. Eks lapsed ka paisutavad tihti asju üle. Võtsin trennist ära, las ta siis olla.

Hendrik on üldse sellise iseloomuga, et ega tema tegelikult ei taha trennides käia ja uusi asju proovida, sest kardab läbi kukkuda ja sellepärast mul ongi nii hea meel, et ma olen suutnud teda nii palju veenda ning ta käib täna jalgpallis, ujumas ja jumpingus. Viimast, muideks, ootab nii õhinaga. Täna on see trenn ja ta küsis juba hommikul, et kaua veel trennini aega on ja miks ta ei saa seal iga päev käia. 😀

Ma südamest loodan, et need trennides käimised, teiste lastega suhtlemine muudavad teda kuidagi… vabamaks, et ta ei oleks nii kinnine ja kardaks igat uut asja. Ma mõistan teda nii hästi, sest ma ju ise olen samasugune – oma mugavustsoonist pigem välja ei astu, aga oma lastele tahan ma õpetada, et seda just tegema peab ja hirmudele tuleb vastu astuda. Elus jääb nii palju muidu olemata ja tegemata. Ma tahan, et nad naudiksid oma elu täiel rinnal.

Jalgpalli vastu tal on endiselt midagi. Ütleb, et talle ei meeldi vesti kanda. Eks ma siis üritan talle seletada, et mängus peabki kandma, sest kuidas keegi aru saab, millises meeskonnas sa oled? Raimondile see-eest jalgpall väga väga meeldib.

Ujumine on neil lasteaias ja seda nad ka ootavad suure elevusega, Raimond muidugi jälle rohkem, sest tema on nagu kala vees, Hendrik vett pigem pelgab rohkem, aga päris ei karda. Kunagi ta kartis vett tohutult, mul oli teda isegi pesta raske, aga nüüd see hirm juba peaaegu kadunud.

Raimond on ka jumpingu järgi hull, ma ütleks. No oleks imelik, kui poleks, arvestades, milliseid kaskadööre nad siin kodus mängivad, igalpoolt alla hüppavad ja turnivad. 😀

Raimond on muidugi koguaeg olnud selline, kes kõigega kaasa läheb, uusi asju proovida tahab, seltskonnahing ja tal on suht savi, mida teised arvavad. Nt saadeti neile Bredeni müts-sallid, Hendrikule öeldi, et tal on titemüts, mis te arvate, kas ta kannab seda veel? Raimondil see-eest suva, ta ei tee väljagi. Ja ta ongi selline – teeb, mis ta teeb, kannab, mida kannab, öeldakse, mida öeldakse, temal ikka suu kõrvuni ja täiesti ükskõik. Ma vahel imetlen teda ja mõtlen, et no võiks mul selline suhtumine olla, elu oleks palju lõbusam kohe. 😀

Et tegevust neil nädalas jagub – esmaspäev jalgpall, teisipäev ja neljapäev ujumine, pühapäeval jumping. Mõnus trennide graafik, ma ütleks ja lastel on ka mida oodata.