Õhtulehest kirjutati üks päev. Tahavad intervjuud. Õhtuleht on EBA ametlik meediasõps ja nad tahavad oma kanalis juba registreerunud blogijaid tutvustada. Võtsin täna end kokku ja vastasin neile kümnele küsimusele ära. Viimane oli nostalgialaks. Küsiti, kas mu esimene blogipostitus on alles. Esiti teadsin kohe, et ei ole, sest blogi arhiiv algab 2015 aastast, kuid alustasin 2012 aprillis. Siis aga meenus, et kuna esimene postitus oli järjejutt ja neile tegin hiljem ka Facebooki lehe, siis on alles küll. “Uus algus” Facebooki lehel on tervenisti üle 30 osa seda imalat ja lääget teismeliste järjejuttu, mida mulle meeldis aastaid tagasi kirjutada. Ja sealt ma oma esimese postituse üles leidsingi. Enjoy!
“Alustuseks, mõtlesin et kuna olen lapsega kodus enamus ajast, ning kõigist tegevustest jääb lihtsalt väga palju aega üle, üritan ka kirjutada huvitavaid ja põnevaid järjejutte. Mulle on alati meeldinud kirjutada, kuid ma pole kunagi julgenud kirjutada midagi kõigile lugemiseks.Ma ei tea veel millest ja kellest see järjejutt räägib, kuid mõtlen selle kohe samal ajal kirjutades välja, mis teebki selle järjejutu minu jaoks veel põnevamaks. Nüüd siis teen proovi. Ilusat ja põnevat lugemist Teile 🙂
Uus algus- Osa 1.
Oli varahommik, kell oli umbes 6.30. Linnud laulsid, päike paistis läbi pitskardina heledalt tuppa. “Renate, kas sa oled juba üleval?” Ma ei vastanud. Uni oli liiga magus, et see lõpetada. Toa uks läks lahti ja ema tuli mind üles äratama. “Renate, me läheme täna su tädi sünnipäevale ja ma tahan et sa meiega kaasa tuleksid, tädi ei ole sind nii kaua aega näinud” “Ma ausalt täna ei viitsi, eile saime ju tunnistused ja kool on läbi, ma tahan ometigi kord kaua magada, millest sa aru ei saa” “Sul on terve suvi aega kaua magada, üks hommik varakult tõusta ei võta sult tükki küljest! Marss üles ja hakka end korda tegema, ma ei taha hiljaks jääda” Mu ema oli alati kontrollfriik, kes ei tahtnud mittekuhugi hilineda ja kõik pidi alati täpne olema. KÕIK pidid olema täiuslikud, kuid mina ei suutnud seda. Ma teadsin alati, et tema selle korralikkuse ja alati näol oleva naeratuse all on midagi muud peidus, kuid ta oskas seda nii hästi varjata. Õues kostis muruniiduki hääl. Ma mõtlesin, et hea et isa juba varem ei hakanud niitma muru, ma oleksin kindlalt juba varem siis üleval olnud. “Okei, okei ma panen end valmis, mis kell me minema hakkame, ema?” Ema ei vastanud, ta oli juba alla ära läinud, et meile hommikusöök valmis teha. Ma läksin dušši alla. Nii hea oli olla sooja vee all.. nagu ma magaksin ikka voodis paksu suleteki all. “Me hakkame tunni aja pärast liikuma umbes” Ma mõtlesin, et pean kiirustama, muidu ei jõua ma ennast valmis sättida. Ma tulin dušši alt ära, kuivatasin end ära, ning läksin riidekapi juurde, et valida endale meelepärane riietus tänaseks. Ma valisin tumesinised kõrge pihaga püksid ja korallroosa top pluusi. Ma kammisin oma pikad tumepruunid juuksed ära ning tegin endale väikse meigi peale. Võtsin oma käekoti, ning ruttasin alla. Kell oli juba 7.30. Imestasin, et ema ei ole mind tulnud tagant kiirustama. Imestasin üldse, kus kõik järsku kadunud on. “Ema? Isa?” Mitte keegi ei vastanud. Ma läksin külmiku juurde, ning võtsin endale külmikust paar kohukest ja klaasi mahla. Hommikuti polnud tegelikult isu mittemidagi süüa.. nii vara hommikul. Ema ja isa väljusid oma toast. Isal oli seljas ülikond ja emal beeš õlapaelteta kleit, juuksed üles sätitud. “Kas tuleb nii pidulik üritus?” küsisin ma emalt ja isalt. “Alati peab olema tähtsatel üritustel pidulikult, et mitte näida tavalisena” targutas ema minu küsimuse peale. Minu ema oli 39 aastane kodune naine, kellele meeldis väga kududa, tikkida ja raamatuid lugeda. Ta sai nime minu vanaema Adele järgi. Mu emal olid samuti ilusad pikad juuksed, aga muidugi helepruunid. Ta ei värvinud oma juukseid kunagi. Ta nägi välja alati väga nooruslik. Alati väga Täiuslik. Minu isa on 41 aastane, Marek. Tal on oma firma ja ma polegi õieti aru saanud, mis tööd ta seal firmas teeb.. ainult juhib vist seda. Aga me pole isaga kunagi lähedased olnud, ega rääkinud teineteisele enda isiklikke asju. Meie peres seda vist ei tehtagi. Mul on ka vend, Rasmus. Ta on vahest jobu ja vahest on ta ainuke, kellega ma saan kõige paremini läbi. See on vist sellepärast, et ta elab meist kaugemal. Väga kaugemal.. Londonis. Ta on 19 aastane. Tumepruunide lühikeste juustega.
Me istusime autosse. Ja suundusime tädi Karla poole. Ma kujutasin ette, kui igav mul seal hakkab. Noori seal põhimõtteliselt üldse pole ja kui ongi, siis on nad väga häbelikud ja vaiksed ja omaette. Mis ma küll seal tegema hakkan? Teel sinna mõtlesin ma oma mõtteid autos. Ma olin lõpetanud just 9nda klassi ja saanud kätte eelmisel päeval oma lõpuklassi tunnistuse, millel olid ainult neljad-viied. Nüüd on mul valida kas lähen mujale õppima, kuskile kutsekasse või jään gümnaasiumisse. Kõik mu sõbrad jääad siia, niiet on vist ilmselge mida ma edasi tegema hakkan.
Olemegi kohal. Mu tädi elab Pirital, oma majas. Punane ja suur maja. Ainult tema ja onu jaoks. Sest nende lapsed on juba suured ja õpivad kodust kaugemal. Huvitav, kas neil kahekesi nii suures majas üksi ei hakka? Tädi tuli meile ukse vastu, nägu naeru täis. Ta oli tõesti õnnelik. Ema ja isa soovisid talle õnne ning ulatasid talle kimbu nartsisse nind ümbriku kingitusega. Ka mina soovisin loomulikult oma tädile õnne. Ta oli hea tädi. Maja ees oli veel mitu autot. Mõnda ma polnud varem näinudki. Ja täiega lootsin et siin on veel inimesi, kellega mul igav ei hakka. Läksime sisse. Sees oli palju inimesi. Enamus inimesi oli tuttavad kõik, sugulased. Tädi oli katnud ilusa, suure laua.. seal oli väga palju toitu. Ma mõtlesin, et kes selle toidu suudab kõik ära süüa. Ema ja isa läksid kööki, kus olid täiskasvanud. Ma istusin diivanile ja jäin telekat vaatama. “Sellest tuleb igav õhtu” mõtlesin ja tasakesi endamisi.. ning siis vaatasin ringi et ega keegi mind ei kuulnud, ma ju ei tahtnud solvata kedagi, et tädi pidu igav on. “Peletame igavuse koos eemale” Istus mu kõrvale üks noormees. Ma polnud teda varem näinud, kuid naeratasin talle vastu “Ma olen Kaspar, Tere” Ma tundsin et mul on nagu mingi klomp kurgus kinni, miks ma midagi vastu ei ütle, kuid siiski sain midagi üle huulte öelda “Renate, Tere jah” Ma ei tea mis mul järsku hakkas, kuid sees oli imelik tunne. Ma vist ehmusin, kui ta nii järsult diivanile hüppas. Poiss oli umbes 18 aastane, tumepruunide silmadega ja pruunide juustega. “Mis sa istud siin nii nukralt?”küsis Kaspar. “Ma mõtlen, et tuleb igav õhtu” “Ah ei tule, teeme siis midagi huvitavat” innustas Kaspar. “Sa isegi ei tunne mind.. mis meil ikka koos midagi huvitavat teha annab?” imestasin ma tema jutu peale. Ta nagu oleks tundnud mind juba terve elu, et tuleb ja lihtsalt hüppab mu kõrvale diivanile. Aga ta paistis väga positiivne ja lõbus ja see positiivsus haaras ka mind. Ma olin vist natuke ülbe tema vastu. “Räägime juttu, saame sõpradeks” naeratas Kaspar mulle. “Julge pakkumine. Ma ei tea kohe millest alustada:)” ütlesin ma talle vastu. “No räägi endast natuke, ja mina räägin siis endast” tegi Kaspar ettepaneku. “Lapsed, hakkame sööma!” hüüdis tädi. Pagan, lapsed.. Mõtlesin ma. Nüüd Kaspar kindlasti arvan et ma ole n 12-13 aastane. Läksime laua taha. Istusime sinnna, kuhu sattusime. Ma istusin oma ema ja isa kõrvale ja tädi ning onu istusid kõrvuti. Tädi 4 sõbrannat istusid kohe järgmistele toolidele. Ja minu vasta istus Kaspar koos oma ema ja isaga. Me sõime. Meie pilgud Kaspariga sattusid koguaeg kokku. Ja ma polnudki ärritunud sellest. Tavaliselt, kui keegi mind vahib, ärritun ma kergesti. Võibolla oli ta liiga sõbralik, võibolla sellepärast. Sünnipäev möödus kenasti, ei olnudki nii igav kui ma arvasin. Me Kaspariga lobisesime ja meist said üsna head sõbrad, kui tohib nii öelda, nii vara. Me vahetasime oma numbreid ja Skype. Peagi oli õhtu ning ema ja isa tegid ettepaneku koju minna, loomulikult olin ma nõus, ma tahtsin juba koju saada, et minna Skype ja rääkida Laurettaga, kõigest. Ta oli siiski mu parim sõbranna.Jätsime kõigiga hüvasti. Kaspariga ma ei saanudki hüvasti jätta, ma ei tea kuhu ta kadus. See oli kindlasti viimane kord kui nägime. Istusime autosse ja suundusime koju, Viimsisse. Ma olin väsinud ning tahtsin tukastada. “Ma vaatasin, et teil Kaspariga klappis hästi” alustas ema vestlust. “Ema, sa kujutad endale midagi ette ilmselt, mismõttes klappis hästi?” “Ega ma midagi paha pärast ei mõelnud, lihtsalt ütlesin, et leidsid endale toreda sõbra ja sul polnudki nii igav, kui kodus nurisesid” “Seda küll jah, aga ära hakka endale nüüd ette kujutama, et mina ja Kaspar.. eks” “Ma arvan, et hoopis sina, Renate, kujutad midagi sellist ette” vastas ema mulle. Ja.. ja ma ei osanudki selle peale midagi vastata. Ilmselt olin ma liiga väsinud, et mõelda sellele. Olime kodus. Ma läksin oma tuppa, panin ukse kinni oma järel. Võtsin riided seljast, ning läksin dušši alla. Ma olin ikka nii väsinud. Pesin end kiiresti ära. Pesin veel näo puhtaks, panin tuduriided selga, ning võtsin läpaka ja läksin voodisse. Lülitasin Skype sisse. Ja helistasin Laurettale. “Tsau, kus sa olnud oled? Ma olen üritanud sind terve päev kätte saada, et välja minna?” jõudis Lauretta juba esimesena minult küsida. “Ma ju rääkisin eile, et täna lähen tädi sünnale.. ma olin isegi selle hommikul ära unustanud, aga ema tuli mu tuppa mind äratama ja tuletas mulle meelde. Ma ei tahtnud üldse minna, aga emal on tähtis viisakus ennekõige ja tema vastu ma ei saa, sa tead seda ju” vastasin ma talle uniselt. “No oli lahe siis ka? Ma mõtlen, et alati kui sa oled nendel sugulaste üritustel käinud, oled sa alati kurtnud, et megaigav on” küsis Lauretta minult. Ma mõtlesin kogu selle päeva peale ja ei osanudki nagu midagi vastata. “Ma lähen nüüd magama, Lauretta. Ma olen ilgelt väsinud” “Oota.. mis juhtus, sa jätad mulle midagi rääkimata. Vasta mu küsimusele ikka ” kihistas Lauretta teisel pool naerda. Ta sai aru et midagi on muutunud, kuid.. kas oli siis? Ma pidin mõtlema selle peale. PIIKS-PIIKS kostus telefonilt smsi toon. “Oota Lauretta, mul tuli sms, ma lähen toon telefoni” “No okei, aga tule kiiresti tagasi, sest me veel räägime” oli Lauretta nii äksi täis seal teisel pool. Võtsin telefoni kapi pealt, “1 uus sõnum” Avasin selle. “Tsau, me ei saanudki headaega teineteisele öelda. Äkki saaks homme või mingi päev kokku ja teeks tasa selle? K. ” Ma teadsin kohe kes see on. Ma vastasin “Nõus, head ööd, R. ” Ning läksin tagasi arvuti taha. Mul oli sees nii imelik tunne.. heas mõttes. Ja siis nagu ei kusagilt kadus mu väsimus ja ma rääkisin Laurettale kõigest mis ma tegin täna, mis ma tundsin ja mis juhtus. Lauretta teadis nagu kohe öelda kõige selle peale “Ma nimetaks seda armastus esimesest silmapilgust” “Ära aja lolli juttu, Lauretta. Ma lähen nüüd magama, head ööd sulle, homme räägime. ” “Headööd sulle ka ja homme räägime kindlalt, kallis oled” “Sina ka!” Panin arvuti kinni ja heitsin voodisse. Südames selline hea tunne, panin silmad kinni ning uinusin.
Viimased postitused
Kuidas me lastega puhkamas käisime
Ma tean, et kasutada sõnu nagu “lapsed” ja “puhkus” ühes lauses kõlab väga vastuoluliselt, sest [...]
Kas ainult vaesed šoppavad kaltsukates?
Mul pole kunagi kaltsukate/kirbukate, nüüd siis uuema ajastu viisakama väljendi – taaskasutuspoodide vastu allergiat olnud. [...]
2 kommentaari
Hommikused mõtisklused….
Esmaspäev. Kuum kohvi. Päike paitab ühte näopoolt. Istun rahus ja vaikuses elutoas oma uuel mõnusal [...]
5 kommentaari
Kuidas lapsed ei peaks ennast kõigi ees alasti võtma
Ma olen viimaste aastate jooksul hästi palju hakanud mõtlema selle peale, kui oluline on just [...]
19 kommentaari
Jälle uus diivan??! Ehk, kuidas minust äärepealt oleks närvar saanud
Meil on uus diivan. Ja loomulikult olen ka juba etteheiteid saanud, et mis mõttes, jälle [...]
5 kommentaari
Mida nendele lasteaialastele siis selga panna?
Peagi kuue lapse emana mõtlesin jagada soovitusi, mida ühele lapsele sinna lasteaeda siis vaja on. [...]
6 kommentaari
“Kuidas lapsed ikka täiega ootavad kooli”
Ülehomme on esimene september, mis tähendab, et algab uus kooliaasta. Ma kindlasti ei kuulu sinna [...]
8 kommentaari
Kuidas…
Ma ärkasin täna umbes poole kuue ajal selle peale, et keegi sikutas mu juukseid väga [...]
5 kommentaari
Kuidas see ikka on nii julm, et igal lapsel pole oma tuba
Ma olen nende nelja aasta jooksul, mil majas oleme elanud, ikka väga palju etteheiteid saanud [...]
4 kommentaari