minu inspiratsiooniallikas
Tänase päeva ülesanne on kirja panna, kes mind kõige rohkem inspireerib. Kui mõelda, MIS see on, siis vastuseks oleks Google või Pinterest. Kuna aga mõeldud on ikkagi elusolendit, siis eeldan, et oleks teemakohane rääkida kellegist, kes mulle mõtteid ja tahtejõudu annab. Hakates mõtlema erinevatele inimestele, siis olen täiesti kindel, et inspiratsiooniallikaks on minu kaks last. Absoluutselt.
Täna varahommikul koperdasin ma vanema poja juurde magama. Istus teine unetuna oma voodis ja hüüdis mind. Läbi une lõpuks kuulsin. Egas talle pimedas eriti seigelda ei meeldi. Ajasin kargu alla ja läksin tema juurde magama. Paar tunnikest nautisin õndsat und, kui kuulsin, et seesamune hääl mind üles üritab ajada.
“Emme, tõuse nüüd, mis sa magad,” ütleb Hendrik esialgu vaiksel toonil. Viimane muutub üsna kiiresti valjemaks. Lõpuks teatab ta üsna mehise häälega: “Emme, tõuse üles, sa suudad küll. Tõuse nüüd!” Mina muidugi hakkasin naerma. Korraks rändasin tagasi teismeikka ja meenus ühtäkki, kuidas isa meid kooliajal üles ajas. Esimesel korral ei tahtnud tõusta, teisel juba muutus ta kurjaks ja kolmandal peksis hirm ise mind üles.
Muidugi hakkasin ma naerma ja ärkasin üles. Hendrik istus diivanil ja oli nagu lapsevanem, kes last lasteaeda/kooli kantseldab. Tol hetkel mõtlesin, et nemad ongi ju põhjuseks, miks hommikul üles tõusta, miks naeratada ja õnnelik olla. Nemad inspireerivad elama, olema ja tundma. Nemad kaks on inspiratsiooniks mulle kogu minu eluteel.
Mitte miski ega keegi ei anna mulle rohkem tahtejõudu saada tugevamaks ja paremaks, kui ma hetkel olen, sest ma soovin, et ka nendest kasvaksid head ja õilsad inimesed.
Ja jälle ma vatran lastest…
Kuna video tuleb?
Selle nädala jooksul. 🙂