Minu elu üks suurimaid saavutusi on see, et ma võtsin kaalust alla. Jah, seda ei ole palju- umbes 20kg, kuid minu elu on sellest ajast saadik väga palju muutunud. Mina olen muutunud. Ja see on suur saavutus minu jaoks. Ma olen rõõmsam, enesekindlam, seltskondlikum.. igas mõttes parem. Mitte, et ma enne kaalukaotust oleks olnud inimvare, aga kindlasti tundus maailm minu jaoks palju hallim.
See selleks. Tegelikult tahtsin ma kirjutada sellest.. no päästerõngast. Väga mitmed on mulle öelnud, et ma olen ju peenike ja miks ma peaks tahtma üldse veel midagi kaotada. Tõsi, enamus inimesed on need, kellega ma isiklikult suhtlen, sest blogis ma sellest rääkinud ei ole.
Nimelt jah, mul on kodus nüüdsest ratas. Mul on plaan isegi trenažöör muretseda ja väljas rohkem liikumas hakata käima. Miks? Jah, ma näen üsna hea välja. Ma näen pildil samuti hea välja, aga mina olen ainus, kes teab, mis toimub minu riiete alla. Võibolla ma oskan lihtsalt valida riideid, mis minu voldid ära peidavad? Mul on korralik päästerõngas ümber kõhu, mis on veel ainus takistus minu ja rannakeha vahel. Ma ei aja end sellest rõngast stressi ega mõtle üle, aga pole paha sellest ju lahti öelda.
Kokkuvõttes ei pane mind ahhetama-ohhetama naised, kes näevad piltidel head välja, kuid ikkagi kurdavad, et siit-sealt on vaja miskit maha võtta. Ma mõistan! Mul on sama probleem. Ma üldjoontes olen siiski rahul kõigega enda juures. Nüüd. Aga see päästerõngas. Miks kogu jama peab kõhu ümber kogunema? 😀
Kindlasti ma ei sea endale eesmärki, millal oma päästerõngast vabaneda. Tasa ja targu. Kes tasa sõuab, see kaugele jõuab. Oli vist? 😀 Sellepärast mulle üheks lemmikuks on muutunud sellel suvel trikoo.. See tõmbab kenasti selle rõnga koomale.
Päästeõngast saab hularõngaga keerutades väga hästi lahti 🙂