Mul juhtus eile üks väga imelik asi. Väga imelik kogemus. Pole mitte kunagi sellist ebareaalset asja kogenud.
Nägin unes Dahmerit. Ei, see pole üldse imelik, ma näen sarimõrvareid pidevalt unes. Kes ei tea, kellest ma räägin, siis googeldage Dahmer. Kes teab.. noh, palju õnne, hoiad 2 minutit aega kokku.
Igatahes, olin ma selle vennaga ühes korteris. Elutoas. Mul oli umbes aastane laps süles – polnud minu oma, täiesti võõras, aga ma ilgelt muretsesin tema pärast.
Niisiis, olin Dahmeriga elutoas. Mina ühes, tema teises otsas ja ma teadsin, et ta tapab mu ära, seega ma ei hakanud põgenema. Ei üritanud ka. Seisin, laps süles ühes toa nurgas, tema teises ja ma lihtsalt hullult kartsin, mis lapsest pärast mu surma saab.
Dahmer tulistas, ma panin silmad kinni, kuid ta ei saanud pihta. Ma oleks ju tundnud. Teen silmad lahti, näen, et ta naerab ja annab märku, et lasi meelega mööda. No s*it. Tulistab uuesti, jälle pigistan silmad kinni ja jälle laseb mööda. Avan silmad, jälle naerab ja annab selgelt märku, et järgmisel korral ta mööda ei lase.
Mina ainult seisan, laps süles. Kartsin täiega surma saada.
Ja kolmanda korraga ta lasigi pihta. Tundsin, et hakkan põrandale vajuma, AGA, siis ma sain aru, et see polegi reaalsus vaid ma olen unes. Las ma siis suren, sest ma tõusen niikuinii unest üles ega sure päriselt. Ma ei oska seda paremini seletada. Ma unes üks hetk taipasin, et see on uni ja tegelikult ei juhtu midagi.
Ja nii, kui ma sinna põrandale kukkusin, mõtlesin, et Jane, tõuse nüüd üles ja ongi see õudus läbi. Ja ma tõusingi. Ja oligi läbi.
Praegu, kui ma seda kirjutan, siis see ei tundugi nii creepy, aga selle sees olles… kuidagi väga veider tunne oli selle ajal ja pärast, kui ma üles olin tõusnud.
Mainin ära, et tõusin hommikul mingi 9 ajal ja kui uuesti magama jäin, hakkasin seda und nägema. Tõusin uuesti kell 10. Tunni ajaga nägin ja kogesin seda unenägu.
Pole mitte kunagi kogenud seda, et ma unes saan aru, et see on uni ja mitte reaalsus.
Ma olen ka viimaselajal avastanud, et saan unes aru et see on uni. Just kui hakkan kellegile helistama, et abi vaja. Siis nagu unes ikka ei saa nr valida ja siis saan aru et aa ju see siis uni kui nr valida ei saa ja äratan end ülesse😄
Mul pole ammu olnud seda, aga ma saan pea alati aru, et uni on uni. Kõige nõmedam on see, et ma saan aru, et on uni, aga keha on justkui halvatud, ei saa ärgata, ei saa liigutada, ei saa häält teha. Unepaanika tekib sellisel juhul. Aga ega see, kui aru saad, et see on uni, ei vähenda hirmuunenäos olevat hirmu tunnet.
Googelda lucid dreaming. See ei ole sul küll päris sama aga mul algas see kunagi nii nagu sinu jutus, et alguses hakkasin lihtsalt mõistma, et okei ma olen unenäos. Hiljem hakkasin suutma kontrollida oma unenägusid. Kui miski ei meeldinud, oli õudne või lihtsalt ei tahtnud seda und enam näha siis vastavalt muutsin unenägu või lihtsalt ärkasin üles.
Seda edasi arendades saaks teadlikult palju asju unes kogeda ja ‘elada’ aga seda ma isiklikult ei soovinud kuna elada tuleb ikka päris maailmas 😀 aga igastahes mu point on see, et olen kogenud sarnast asja ja see tunne on tõesti veider.
Aga unenäod ongi ühed kummalised asjad 🙂