***

Mis minuga lahti on?

31.03.23

Kõigepealt… tere! Mind valdab hetkel just selline tunne, nagu ma oleks alles blogimisega alustanud. Ei oska kuskilt juttu lahti teha ja ega tegelikult päris täpselt ei teagi, millest ma siia kirjutama tulin. Toksisin suva mõtte, mis mulle ennist selles hullus mõteterägastikus pähe torgatas siia pealkirjaks ja mõtlesin, et küll ma siis hiljem vaatan, mis ma siia kirja panen.

Te olete võõraks jäänud. Ja mina ilmselt teile ka. Satun siia harva ja see on nende 11 aasta jooksul olnud selge märk – mul ilmselt on midagi pahasti.

Ega ma tegelikult ei tea, kas see kirjutis siin üldse teieni jõuab. Ma ei tea, miks ma seda kirjutan ja mis sellest saama hakkab, aga ma tean, et tahan kirjutada. Ma tunnen, et pean kirjutama. Kirjutamine on minu jaoks üks suurimaid “teraapiavorme” kuigi ega ma 100% kindlusega neid omavahel ei võrdle, sest teraapias ma ei ole kunagi käinud – eeldan, et see on miski, mis hingele pai teeb ja seda on ka kirjutamine minu jaoks.

Peale Joosepi sündi (september 2022 lõpp) on minuga… hapud lood, ütleme nii. Õnneks olen ma nüüd palju teadlikum, kui ma olin nt peale Adeele sündi. Nüüd ma teadvustan endale, et hormoonide möll peale lapse sündi on täiesti okei ja see möödub. Ma teadvustan endale, et see “ma olen siin maailmas üksinda” tunne läheb ajaga üle ja ma teadvustan, et mu keha on teinud läbi väga palju ja ta ei pea olema peale lapse sündi super vormis.

Mul on iga aasta jaanuaris mingisugune madalseis. Jaanuaris. Aga praegu on juba märts. Okei, homme on aprill. Ma olen ka juba aastaid teadvustanud, et halb tuju ja üldse negatiivsed emotsioonid on täiesti normaalsed asjad, need tuleb läbi tunda ja eluga edasi minna. See läheb mööda. Päike tuleb välja. Kõik läheb paremaks.

Praegu… praegu on mul aga selline tunne, nagu ühel varahommikul kodu ümber jalutades – kõikjal on udu, midagi ma nagu näen ja midagi nagu ei näe ka. Miski seal udus on, aga kindel ei ole mis. Täpselt selline tunne valdab mind ka hinges – olen eksinud. Pikalt. Ma ei saa aru, miks. Ma ei mõista, miks ma ennast tunnen nii sügavas mustas augus, mis tundub olevat põhjatu.

Eks see nobvember-märts ole ka tegelikult selline aeg, kus ma olengi rohkem kinnisem, omaette, suhelda väga ei taha ja pigem valitsevad hinges hallid toonid. Ütlen ausalt, mulle ei meeldi talv üldse – pime ja kõle aeg ei ole minu hingele head. Võibolla peaks selles osas oma mõtlemist muutma hakkama… aga kuidas? Talve on meie kliimavöötmes üsna raske vältida, seega… midagi peaks nagu välja mõtlema.

Olen lugenud hästi palju ka nn seasonal depressioni kohta ja ma ei ole see inimene, kes endale diagnoose paneks, aga noh… tundub, et ka minu sümptomid klapivad sellega, sest nii, kui õues soojaks läheb ja päike enamus ajast väljas on, olen mina justkui teine inimene (võtan talvel d-vitamiini väga tublisti!).

Aga seekord on midagi teisiti… ma tunnen seda. Mulle ei meeldi see Jane. Vaatasin oma vanu blogipostitusi ja sellises seisus olin ma 2017-2018 aastal, mil hakkasin ka antidepressante võtma. Vähemalt proovisin.

Olen nüüd antidepressantidest vaba natuke üle aasta – loobusin nendest viimase raseduse alguses. See oli lihtne, sest minu sees kasvas inimene, kelle nimel ma olin seda valmis tegema (ma tean, et on antidepressante, mida võib raseduse ajal võtta, aga ma nägin head võimalust ennast nendest võõrutada ja sellistest “sõltuvustest” mu meelest on parim loobuda just siis, kui oled teada saanud, et oled rase. Jätsin ka suitsetamise maha, kui teada sain, et esimest last ootan ja siiani olen prii.

Tulles tagasi selle “mulle ei meeldi see Jane” lause juurde, siis mul on seda tegelikult nii kurb öelda. Las ma räägin sellest natuke pikemalt – vaimsest mitte meeldimisest. Füüsiline pool tuleb mõnes teises postituses.

Kui mul on madalseis, olen ma tavaliselt hästi kinnine ja ei taha suhelda ja “kannatan” omaette “asja” ära, aga nüüd… nüüd olen ma muutunud hästi negatiivseks ja kibestunud inimeseks. Kõiges ja kõigis näen ma esimese asjana negatiivset – kõik on paha, kõik on nõme, kõik on halb. Autoroolis kirun neid, kes jätavad kaugtuled suure tõenäosusega kogemata peale, unustades ise ka mõni kord. Poes virisen oma peas, miks kassapidaja nii aeglane on. Kuller helistab, et jõuab 5 minuti pärast ja kui 7 minutit on möödunud, mõtlen, kus see tainapea nüüd on. No, saate aru küll… ma ei hakka rohkem näiteid tooma. Ainult üks ving ja hala. Puudu on veel see, et ma läheksin kuskile anonüümselt kellelegi sitasti ütlema, aga ma vist nii madalal veel ei ole, sest praegu kirjutades tuli see mõte esimest korda pähe.

Ei. Ei, ma muidugi ei tee seda. See on ilgelt nõme. Vahet pole, kui pekkis sa omadega oled. Teised pole süüdi.

Ja ma ei viitsi inimeste kirjadele enam vastata – see oli mu reegel kunagi, et vastama peab alati. Ja ma jätsin 12. klassi poolikuks, sest… ma ei viitsinud enam. Ma õppisin, aga aju on teisel lainel.

Mulle ei meeldi see vinguv, torisev ja negatiivne Jane. Ma ei taha selline olla. Ma tean, et kuskil seal paksu paksu kihi all on armastav, hooliv, sõbralik, lõbus ja täiega pull Jane. Ma ju tean, ma olen enamus oma elust teda näinud ja teie ju ka. Olete ju?

Laste ees tean head nägu, olen feik rõõmus ja lõbus, nad toovad mind nendest mõtetest väga tihti välja, aga kindlasti ka nemad mingil määral tunnetavad midagi. Ja ma ei taha, et neil oleks säärane kurb emme. Ma tahan olla pull emme. Nagu soojal ajal. Õues veesõda mängida. Koos vahukomme grillida. Õhtuti järve ääres ujumas käia. Pimedas batuudil lebades tähti vaadata. Kõike seda, mida me oleme teinud soojal ajal. Ja ma tean, et see aeg jälle tuleb, aga ma tahan, et see positiivne tunne jääks minuga ka talvel. Mõistate, millest ma räägin?

Ma justkui olen lastega üks inimene – küll punnitan, aga omaette hoopis teine. Ma ei tea. Kas te saate üldse aru, millest ma räägin? Sest ma loen ise seda juttu ja mõtlen, et issand jumal, kui palju sisu. Kas see kõik mahtus minu ajusse ära?

Ja, kui ma hakkan kaevama endas, et mis siis valesti ja pahasti on, mis neid negatiivseid emotsioone tekitab, siis… saan ma ainult vastuseks, et äkki selline ma päriselt olengi? Mul on ju kõik olemas – nii toredad lapsed (ja terved ka!), oma mõnus hubane kodu, toit laual, riided seljas, palju muid meeldivaid asju ka – miks sellest ei piisa? St, ma mingi osaga ajust saan aru, et piisab, aga tunne on, et midagi on nagu puudu… Ma ei ole piisav.

Ja siis räägitakse, et tuleb enda sisse kaevuda, oma pähe vaadata, minna läbi kihtide, analüüsida, lahti harutada, trauma/probleemiga tegeleda ja ennast vabaks murda, manifesteerida, mediteerida, joogatada, vabaks murda.. aga, kuidas see kõik käib? Mis ja kuidas? Mida see tähendab? Kas mina suudan seda teha? Kas see toimib? Mida see teeb? Mul tekib alati miljon küsimust sellise asjade kohta ja ilma proovimata laidan juba maha.

Kas see peabki olema eluaegne võitlus iseendaga? Lihtsalt elu lõpuni võitled, kuidas sellest mustast august välja ronida, kui oled sinna korra kukkunud? Üks hetk oled seesmiselt päriselt õnnelik, teine hetk masenduses ja ei leia väljapääsu? Mu suurim soov on olla stabiilselt õnnelik ja rahul, muidugi tunda ka negatiivseid emotsioone, sest nagu ennist mainisin, on need täiesti normaalsed asjad (negatiivsed tunded ongi ju okei, kui sa tunned neid lühikese perioodi vältel, aga, kui sa tunned neid juba mitu head kuud ja need aina süvenevad, pole see hea märk). Mida siis teha? Kuidas ma hakkan oma mõteterägastikku lahti harutama ja kust ma leian selle niidijupi, mis mind sellest kõigest välja juhatab? Sest ma ei jaksa. Ja ei tea ka, mida teha. V.a, et suve oodata.

Ma tean, et mind ei saa keegi teine aidata vaid mina olen see, kes peab leidma väljapääsu, lahenduse sellele olukorrale. Ma tean, et ma mõtlen midagi välja ja üks päev loen seda kõike siin kuskilt kõrgelt mäetipust ja mõtlen võidukalt, et sellest august olen ma välja roninud ise, selle augu kinni ajanud ja vaatan rohkem, kuhu ma astun.

Tuleb tõdeda, et ega sotsiaalmeedia pole ka elu lihtsamaks teinud. Mul on üldse tunne, et see depressiivne ajastu tuli käsikäes sotsiaalmeediaga. Kunagi, kui polnud ei Facebooki ega Instagrami, olid inimesed palju õnnelikumad ja väärtsustasid rohkem seda, mis ja kes nende ümber olid. Isegi Rate ja Orkuti ajal olid inimesed palju õnnelikumad. Või nendel aegadel polnud lihtsalt kohta, kus rääkida ja näidata, kui õnnetud inimesed seesmiselt tegelikult olid? Võibolla ka nii jah…

Ma läksin täna õue kõndima kuigi teekond diivanilt õue oli megaraske, aga läksin ja korrutasin endale tee peal, et MA SUUDAN JA MA TULEN SELLEST VÄLJA, MA OLEN VÕIMAS JA MINUST SAAB BADASS NAINE.

Ja teate, ma pole sellist tüüpi inimene, kes iseendaga räägiks. Veel enam kõva häälega. Aga need sõnad ja laused, mis ma iseendale ütlesin, tekitasid minus mingisuguse positiivse laengu. Tegelikult ka. Pean rohkem iseendaga rääkima, lihtsalt võibolla mitte teiste nähes, sest… sorri jämejalakad, aga ma ei taha teile sinna toakaaslaseks tulla. Kuigi võibolla siis ma hakkaks oma kodu rohkem väärtustama? Ok, nali.

Näete, minus ju ikka on midagi positiivset, sa ju naersid? Ei? Okei, ma siis kuulsin valesti…

14 thoughts on “Mis minuga lahti on?”

  1. Megasuper naine ,ausalt ma vaatan sulle alt üles , iga kord kui su kodust möödunud, mõtlen ,kurja aga mul võiks ka nii vedada. Sa oled kõike nii positiivselt elu juures võtnud ja mina koguaeg mõtlesin kust kohast sa selle energia võtad ( alustasin su jälgimist kui Adeelet ootasid ) . Pole väga jõudnud ajalooga kurssi end viia aga samas võin öelda.. me kõik käime seal augus ,kes sügavamalt kes vähe leebemalt .on päevi kus ma ei taha mitte kedagi näha, käin kui silmaklapid peas. Igal langusel on tõus . Ma usun et ka sina leiad selle tee mis on parim ja see energia kestab sul läbi talve . Ma olen peale oma teise lapse sündi ka nagu august läbi hüpanud ,mõlema lapse ootusega äärepealt oma abikaasast ilma jäänud ( surm väga lähedal ) kuid ma olen teinud selle heateo et olen suutnud oma hobid endale jätta ( hobused võistlused nendega, jahindus ) need viivad mu kui teise dimensiooni. Väärtustan neid hetki veel rohkem. Huh saadan sulle sinna suured positiivse energiaga laetud kallid ja loodan et sa üsna pea tuled sealt august välja , soojad päevad ootavad ees .

    PS ! Kadestamist väärt tubli eesti naine !!

    1. Nii kurb oli seda lugeda, aga siis mõistangi, et ka kõige vingemad naised on kõigest inimesed oma heade ja halbade aegadega.

      Sa saad sellest üle ja soovin selleks Sulle palju jaksu ning häid mõtteid 💛

      1. Absoluutselt – meil kõigil on head ja halvad perioodid elus. 🫶

  2. Mõistan su postituse igat sõna, olen samas olukorras alates septembrist, mul veel töö ka lisaks. Kõik on olemas aga miski õnnelikuks ei tea ja ei tea, mis teeks ka

  3. Jane ! Sa saad hakkama,ka iseendaga ! Sa lihtsalt sisenda endale,et ma olen tugev ja oledki ! Parimat !

  4. Hei imeline Naine ja Ema. Mul on ka tigti lugu selline jama hinges. Oli aeg kus olin sellises seisud 10 aastat jutti, sellega rikkusin ära enda esteerilise välimuse. Pagan kus ma vihkan seda depresiooni. Täna on mu elu hulga rõõmsam ja päikselisem. Tänan et oled ja jagad oma elu meiega ka

  5. Oh jah, eks pime aeg mõjub raskelt vist enamusele, kuigi maast madalast põhjamaa rahvas. Aga ehk on asi selles, et sa oled koguaeg kodune? Kas võib olla? Märkamata, et vajaksid eemal olemist üksi/sõbrannadega. Minna kuskile kohvitama, spase, shoppama, kuskile trenni, kasvõi jalutama kuskile teise kohta. Tihti on kodus hea, mugav, lapsed ka tegelt vahvad ja saad hakkama kõigega, aga see niidab kavalalt maha ja tegelt oleks vaja ära sellest keskkonnast. Kasvõi paar h. Ja pärast saad aru, kuidas seda oli vaja. Mitte mõelda koguaeg kodu, toidu, laste jms peale. See nimekiri, mis emadel peas, see on ju lõputu.
    Aga palju jaksu ja aitäh, et oled aus!

    Parimat! Päikest☀️☀️

    1. Jaa, talvel saigi üsna palju kodus oldud, aga nüüd on mul ikka palju seda oma aega. Iga päev olen tunnike kodust eemal, vahel lähen ja sõidan üksi kuhugi. Käin kodust nii palju ära, et vahel lausa süümekad kõigi ees seal. 😅

  6. Olen olnud neli kuud lapsega kodus ,plus siis raseduse aeg ka ja kuidagi ka tunded löövad üle pea tihti . Eriti kui olen olnud järje kordselt 12 tundi üksi beebiga kodus ja on raske päev olnud . Algas kõik sellega ,et lapsuke sündis kuu aega varem , haiglas pidime kauuem olema . Haiglas oldud aeg oli pingeline raske , sest lapsuke ei võtnud rinda ja ämmakad olid hästi halvustavad nagu ma kiusaks ise meelega last kuigi mis ma teha sain ,et laps aind nuttis ja keeldus. Kodus olles algasid hullud gaasi mured ja kõik muud magamata ajad kaasaarvatud . Koguaeg mõtlen,et aga ise ma ju nii tahtsin emaks saada ma ei tohi viriseda ju selle üle et raske on kui laps jälle ei maga korralikult ja on viril . Aga tihti kui üksi olen tahaks ikka nutta ja karjuda ,et miks see algus kõik on nii raske olnud . Olen saanud nelja kuu jooksul ikka mõned korrad mõneks tunniks ikka nö linna loa ka aga ei oska enam nautida seda kuidagi tuim olek on kui käid kuskil . Nii päevast päeva endal raske olukord aga ikka sisendan ,et aga mu ju ise soovisin nii väga emaks saada ja kuidagi lähed raske päevaga edasi.

  7. Väga hästi kirjutatud jutt🌷
    Olen ise olnud 20 aastat kodune ema.
    Oleme SUPER inimesed.

    Päikest ja kordaminekuid☀️🫶🏻

Vasta Jane Almers-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga