Tiksun siin autos, perearstikeskuse ees. Geit läks Joosepiga füsioteraapiasse. Mina ei tea, kuidas inimesed suvel oma beebsusid suudavad autosse jätta. Ma olen siin istunud 10 minutit, kõrval uks pärani lahti ja ma lihtsalt lämbun siin. Õuduuuukas. Pls ärge tehke nii oma beebudele.
Kui nad nüüd füsioteraapiast ära tulevad, sõidame Pärnusse. Geit läheb jälle MRT-sse. Ta see suvi juba mitu x seal käinud. Jamad seljaga juba 10+ aastat ja nüüd alles avastati tal mingisugune liigesehaigus, mille tõttu ta pasrikümne aasta pärast võib ratastoolis lõpetada. Ma ei taha sellele mõeldagi. Tema ka. Opile ei saa – kirurg ütles, et pead ei anna, et pärast parem on, võib olla isegi hullem. Ehk siis ravida ei saa, ainult leevendada ravimite ja harjutustega.
Kahtlustame, et temalt sai ka Krissu omale liigesehaiguse. Pidi olema pärilik värk. Pead muidugi ei anna, et sai, aga, kui Geidule öeldi, et see on pärilik, siis lõi väikese kella peas lööma.
Sel ajal, kui Geit MRT-s ilusat lühiund põõnab, lähen mina lastele riideid ja jalatseid vaatama. Varsti algab ju kool ja lasteaed! Juhhuuu! Ma nii ootan, sest nad kõik on terve suvi kodus olnud ja ma vaikselt tunnen, et…. lõpp on lähedal. ?
Õnneks on selline ostlemine minu jaoks väga mõnus, sest ma oskan lastele riideid/jalatseid osta nii, et neid kaasa võtma ei pea. Üli mõnus lihtsalt. Kui mul sellist oskust ei oleks, käiks nad kõik paljalt ringi. Ok, nali.
Osad asjad tellisin ka Sinsay e-poest. Kaks poodi, kust ma lastele tavalisi trööpamisriideid ostan, ongi Sinsay ja Pepco. Ei ole üldse kahju ka, kui midagi nii ribadeks või plekikiseks kannavad, et peab ära viskama.
Täna hommikul tuulasingi laste riidekapid läbi ja panin endale kirja, kellel, mida vaja oleks. Väga suurt šoppingut ei tee, riideid saab ka jooksvalt vaadata ja osta, aga mingid põhiasjad tahaks ikkagi ära võtta, et esimesel kooli- ja lasteaianädalal ei pea hakkama ringi kolama mööda poode. Üldiselt siis on rahvast retsilt igalpool.
Ma armastan palju tellida ka Sinsay e-poest – tellisingi nüüd sealt Krissule ja Adeelele uues tossud. Vilkuvad ja puha. Mingid asjad jälle olemas, mida tavapoest vaatama ei pea.
Ja peale Pärnut sõidame koju. Täna tuleb meile ka lapsehoidja ja läheme juba täna võibolla Geidu ning Joosepiga Matsi randa. Tegelikult plaanisime homme, et oleme ühe öö kodust eemal, aga kuna hoidja juba täna tuleb, siis korraks mõtlesime, et läheks täna juba. Saab sutsu kauem omaette aega.
Esialgu plaanisime üldse minna Lepaniba hotelli, aga mullivanniga tuba enam ei saanud ja muud toad huvi ei pakkunud. Ütlesin siis Geidule, et võtame telgi ja laenama täispuhutavat madratsit sõbrannalt, võtame vesipiibu, muus head snäkid ja joogid ja sõidame Matsi randa, ööbime seal. Õhtul istume liival, naudime päikeseloojangut ja lihtsalt oleme. Ta oli täitsa nõus sellega. Järgmised paar päeva pidid megailusad ka veel olema, et ajastus on ka super. 🙂
Sellepärast su mees pidevalt videotel ja piltidel nii morn ja tõsine tundubki et selline haiguse värk ???
Mõtlesin et sa särad tema kuidagi nii kurb tundub
Haha, ei ma arvan, et suur osa pole sellepärast – talle lihtsalt ei meeldi videole/pildile jääda, aga päris palju mõjutab see haigus tema elukvaliteeti ja meeleolu tõesti.
Ma üldiselt ühtegi blogi ei jälgi aga Sinu oma on kuidagi silma jäänud. Mõnusalt muhe lugemine ja väga eluline. Supertublid olete ja no 5 last 🙂 Mul rohkem kui 2 jaoks närvirakke küll ei jagu :)D
Aitäh sulle 🙂 Mu närvirakud on head venivad. ?