Teate, ma olen siin juba korduvalt maininud, et mu unerežiim on paigast ära ja söömine on natuke kesine. Sellised tüüpilised probleemid, mis ühel kodusistuval inimesel võivad tekkida. Uskuge või mitte, aga kodusistumine võib üsna masendav ja väsitav olla. See tegevusetus, see rutiinne passimine ja olemine. Kuigi mul on siin palju teha- koristada, lastega tegeleda, kooliasjad, siis neid ma teen ikkagi ju iga päev ja see ongi rutiin. Kusjuures Töötukassa pakub just selliste probleemidega inimestele psühholoogi nõustamist. Võibolla peaks proovima? Mis mul ikka kaotada on?
Mõni lugeja on väga usin olnud ja tähele pannud, et viimasel ajal teen ma väga palju vigu. Kirjavigu, mõttelisi vigu, sõnu ajan sassi, mida iganes. Viimane probleem on see, mis mulle endalegi muret tekitab.
Näiteks kirjutasin ma eile, et kui mul oleks valida, kas tähtis inimene või raha, siis valiks ma ilmselgelt selle viimase. Ma ei lugenud üle ja miskipärast sõna “viimane” ma sinna ka trükkisin. Hiljem lugesin üle ja muidugi ma ei märganud, et seal midagi valesti oleks. Üks viga, mis ma veel tegin, oli see, et ajasin sõnad vahetusse. Kirjutasin, et raha on vajalik, sest selle eest saab katuse koha peale. Kuigi mõtlesin, et saab katuse pea kohale. Sellised naeruväärsed vead.
Seda sõnade vahetust juhtub viimasel ajal tihti, sest mu mõtted uitavad igalpool mujal ringi, kui et peaksid olema keskendunud ühele kindlale asjale. Näiteks tahtsin ma üks õhtu lapsele öelda, et ta kahvliga sööks. Mina aga jumala tõsimeeli soovitasin tal kahvlit süüa. Kutid said muidugi aru, et kahvlit ikka süüa ei saa ja hakkasid naerma. Mina, va tolvan, mõtlesin, et miks nad naeravad.
Niisiis, ma üritan siin end kokku võtta ja enam mitte selliseid laiskusvigu teha. Samas palun teilt mõistvamat suhtumist. Saan aru, et jube mõnusa tunde võib tekitada see, kui saad teise kallal nokkida. Made your day, i get it, aga ma arvan, et saate isegi aru, kui ma olen lihtsalt ühe inimliku vea teinud. Mul on ülimalt hea meel, et inimesed suunavad ja annavad märku, et olen vea teinud, aga teine asi on selle kallal konkreetselt ilkuda. 🙂
Viimased postitused
Mu per*e on kõnelenud…
Ma tean mõnda inimest, kellel on sisetunne. Kõhutunne. Per*setunne. Kuidas siis keegi seda oma vaatevinklist [...]
9 kommentaari
Kuidas me lastega puhkamas käisime
Ma tean, et kasutada sõnu nagu “lapsed” ja “puhkus” ühes lauses kõlab väga vastuoluliselt, sest [...]
Kas ainult vaesed šoppavad kaltsukates?
Mul pole kunagi kaltsukate/kirbukate, nüüd siis uuema ajastu viisakama väljendi – taaskasutuspoodide vastu allergiat olnud. [...]
2 kommentaari
Hommikused mõtisklused….
Esmaspäev. Kuum kohvi. Päike paitab ühte näopoolt. Istun rahus ja vaikuses elutoas oma uuel mõnusal [...]
5 kommentaari
Kuidas lapsed ei peaks ennast kõigi ees alasti võtma
Ma olen viimaste aastate jooksul hästi palju hakanud mõtlema selle peale, kui oluline on just [...]
19 kommentaari
Jälle uus diivan??! Ehk, kuidas minust äärepealt oleks närvar saanud
Meil on uus diivan. Ja loomulikult olen ka juba etteheiteid saanud, et mis mõttes, jälle [...]
7 kommentaari
Mida nendele lasteaialastele siis selga panna?
Peagi kuue lapse emana mõtlesin jagada soovitusi, mida ühele lapsele sinna lasteaeda siis vaja on. [...]
6 kommentaari
“Kuidas lapsed ikka täiega ootavad kooli”
Ülehomme on esimene september, mis tähendab, et algab uus kooliaasta. Ma kindlasti ei kuulu sinna [...]
8 kommentaari
Kuidas…
Ma ärkasin täna umbes poole kuue ajal selle peale, et keegi sikutas mu juukseid väga [...]
5 kommentaari