Mu süda, mu kodu

Täna on juba veebruar. Uue aasta veebruar. Täpselt aasta aega tagasi tegin ma Facebooki postituse, et soovime leida enda perele päris oma majakest. See unistus tiksus meil pikalt peas, kuid sammu selle unistuse suunas ei tahtnud ma kuidagi teha. Geit sundis mind küll tagant, et no tee see postitus ja äkki kellelgi seisab üks maja, kes nii väga igatseb oma perekonda, aga ma vist olin tol hetkel veel üsna habras hing ega viitsinud tegemist teha teiste nõmedate kommentaaridega, sest kui vaatasin tol ajal umbes taolisi postitusi sotsiaalmeedias, kus siis, kas otsiti omale kodu või paluti muudmoodi abi, anti aga postitajale korralik koorem puid alla.

Ja see hoidiski mind tagasi oma unistust täitmast.

Täna tundub see muidugi nii retsilt naeruväärne, et ma panin meie pere unistuse tahaplaanile kellegi teise pärast. Kes on nii loll? Mina! Aga enam mitte, õnneks.

Kuna mu aju on hästi imeline, siis mõtlen ma sellest hoopis nii, et ju siis just see maja pidigi meie koduks saama ja sellepärast ma oma postitusega ootasingi. Saatus, millesse ma tegelikult ei usu, tõi meid siia koju, kus me täna elame.

See maja oli tõesti nagu lotovõit. Terve elu suurim lotovõit. Veebruari alguses tegin postituse ja kohe samal päeval tehti ka pakkumine ning juba juunis saime me hakata nautima majaelu.

Kuidas see majaelu kulgenud on? Oehh, see on raske. Tunnistan ausalt. Suur maja on hoopis midagi muud kui tilluke korter, aga totaalselt kogu vaeva ja higi väärt, sest mina ei kujutaks ennast enam eluilmas korteris elamas. Nagu üks inimene ütles: “Korteris võib olla, aga majas saab elada.”

Ma ei ütle, et korterielu nüüd nii halb on, sest ma kujutan ette, et paljud teist elavad korteris ja see on väga okei. Ühtlasi ma tean ka, et paljud inimesed tahavadki korteris elada ja ma vahel isegi kadestan korteris elajaid, päris ausalt. Näiteks nendel hetkedel, kui ma juba mitmendat päeva jutti muru niidan või mitu tundi hommikul külmaga lund lükkan. ?

Mäletan nii hästi, kuidas korteris elades tihti tabasin end mõttelt, et jumalale tänu, kui keegi teine niidab muru või lükkab lund või riisub lehti… Mnjah! Nüüd tänan jälle ma-ei-tea-keda, et mul on aed, kus seda kõike ise teha. Või Geit teeb.

Aga sellegipoolest ei vahetaks ma maja korteri vastu iial välja, kuigi neid vastakaid tundeid ja mõtteid ikka tekib – õnneks tekib väga harva, sest nähes, kui rõõmsad ja vabad ja loovad on lapsed majas ja aias ja kui vabalt ma ise ennast olen tundma hakanud, siis see on seda rasket tööd väärt.

Oleme hetkel remondiga sealmaal, kus Adeele ja Krissu tuba on valmis – olen teile ka seda näidanud SIIN!

Elutuba on meil ka valmis, aga lihtsalt sisustuspool vajab sekkumist ja enne ei tahaks ma teile seda näidata – sisustus on enam vähem välja valitud ja varsti saan ka teile näidata juba loodetavasti valmis tuba.

Järgmisena võtsime me ette külalistetoa, mis meil majas sees on. Värvisime seinad ära ja panime uue põranda. Veel on vaja lagi ära teha, lae- ja põrandaliistud paika panna ja muidugi sisustusosa.

Praegu ongi väike paus tekkinud, sest Geit oli mõnda aega töötu ja lihtsalt tuli hästi palju kokku hoida, et saaks normaalselt elada, aga nüüd on tal uus töö olemas ja elu hakkab tasapisi veel rohkem mäest üles kulgema.

Maja on küll suur vastutus ja kohustus, aga ma olen nõus selle oma õlgadele võtma, sest et…. MAJA!

Ma julgustan ka teid rohkem oma unistusi püüdma ja mitte mõtlema sellele, mida teised sellest arvaksid. Kui midagi väga tahta, siis sa tõesti saavutad selle. Mina usun sellesse ja ma usun siin ilmas väga väheseid asju. ?

Meie maja instagramil saad silma peal hoida SIIN (@kollanekoduke). Ma olen küll selle sutsu unarusse jätnud, aga varsti hakkab sinna enne-pärast ja sisustusteemalisi postitusi kahte lehte lendama.