Ma kustun iga õhtu jumala vara ära. Kui rasedana võisin varajaste hommikutundideni üleval tiksuda (alles 4-5 ajal läksin magama), siis nüüd on asjad väheke teisiti.
Tõusen umbes kella 7 ajal, viin pesu kuivama, käin koeraga õues ära ja jalutame lastega koos lasteaeda. Peale seda lähen mina üldiselt kõndima ja kui midagi vahele ei tule, kõnnin päris pika maa. Kui tuleb, teen toimetused ära ja hiljem kõnnin edasi. Peale kõndi on aeg juba sealmaal, kus saab kodus natuke koristada ja ongi vaja juba lastele järgi minna. Ehk siis.. mu päevad on üsna tegusad ja võtavad palju energiat, mistõttu õhtul voodisse pikali heites, jään ma põhimõtteliselt kohe magama.
Eile õhtul oli samamoodi. Kuigi mul oli plaanis voodis Eurovisioni vaadata, ei suutnud ma silmi lahti hoida. Ja kuigi ma olin unes, kuulsin väga hästi, kuidas Raimond oma toast meie tuppa vägesid juhtis: “Nad magavad! Tule vaikselt ja ole tasa!”
Tegin silmad natuke lahti, ja mida ma nägin? Tulevad teised ühes käes mõlemal tekk ja teises padi. Kikivarvul, et meie jumala eest ei kuule, pingsalt jälgivad meid. Kui Hendrik üritas midagi öelda, sisises Raimond vastu:” Ole tasa, nad ju kuulevad!”
Ma olin nii väsinud, et ei viitsinud neid isegi oma vooditesse ajada. Aga vähemalt sain ma nüüd teada ja oma silmaga näha, kuidas nad öösel meie voodisse seiklevad. Viimasel ajal ärkavad nad üsna tihti hommikuti meie voodis, aga ma ei arvanud, et nad kohe nii varakult end sinna sätivad. 😀
Pilt päises on muidugi vana, aga umbes nii nad seal hommikul ärkavad. Kristofer magab tänaseks õnneks oma voodis. 😀
Nii väikesesse voodisse mahute koos mehega ära v? Mees peab koguaeg külili magama, et sul ka ruumi oleks?
Tundub, nagu sa oleks käinud isiklikult meie voodit mõõtmas ?? Meil üsna lai voodi, mahume isegi viiekesi sinna ära 😀