Me käisime laupäeval Tikupoisi laadal – tegelikult mul väga laadahuvi ei olnudki, pigem tahtsin rohkem nagu sööma minna. Mingisuguse koogikese võtta ja lihtsalt olla.

Mõtlesin, et ilm ei ole nii hull ja paneks lapsed vähe normimalt riide. Siin koduhoovis näevad nad enamus ajast välja nagu kodutud, aga päris nii ei taha ju rahvarohkesse kohta minna.

Alles hiljuti sain nende softshell parkad Pilvekese e-poest kätte ja no need tulid nii ilusad välja, et ma iga päev vaatasin siin ilmateadet ja ootasin natuke soojemat ilma, et saaks need kõigile selga ajada ja õue minna.

Kõige pealt tuli aga see “ok, las panevad selga ja lähevad müttama” barjäär ületada – ma ei tea, kuidas teiega on, aga mul on küll nii, et kui ostan lastele midagi uut ja väga ilusat, siis ei tahaks tegelikult neid üldse lastele selga panna, sest.. uus ja ilus ja suure tõenäosusega peale esimest kasutuskorda ei ole nad kunagi enam need uued ja ilusad ja.. teate ju ikka seda värki?

Raske on lahti lasta, aga mul viimastel aastatel õnneks on sellega natuke kergemad lood, st läheb nagu läheb, õnneks on kodus pesumasin ja enamus kordadest tulevad plekid ikka välja ja saab edasi ka kanda asja. 😀

Aga tulles tagasi laupäeva juurde, siis mina arvasin, et oleks täitsa hea päev need parkad lastele selga ajada, ilm oli pilvine, tuult oli ka natuke, aga ei midagi hullu. Ja minu lapsed ei ole külmavaresed ka – nad võivad südatalvel ka minna pusa väel õue, olles ise 100% veendunud, et neil ei ole külm, samal ajal hambad plagisevad kokku ja mingi kehaosa tõmbub juba siniseks.

Või nagu suvel – vesi on jääkülm, aga nemad ikka suplevad ja vaidlevad, et ei ole külm ja ei taha välja tulla, endal huuled lillad, värisevad ja varbad sinised juba. 😀 Laste värk.

Aga laupäeval, kui laadale jõudsime, siis ilm oli ikka natuke kehva parkade jaoks. Kindaid ka kaasa ei võtnud ega midagi. Külm oli noh. Mul endal ka. Õnneks me õues väga ei olnud ja istusime enamus ajast Tikupoisi terrassil, kus on klaasseinad ees ja väike lõke oli ka püsti.

Ja täna on Raimondil, Krissul, Adeelel ja mul nohu. Ei noh, head lapsevanemalikud valikud sul – high five! Eks nats on nõme olla küll, et ma vahel nii loll olen, aga keegi peab ju loll ka olema. Nali.

Ma natuke olen isekas ja ajan laste kaela seda nohu ka, sest eile õhtul oli nt päris hull tuul ja Raimond jooksis lausa palja alakehaga väljas ringi, kuigi ma teda hullult keelasin. Selle peale arvasid muidugi Adeele ja Krissu ka, et võivad ilma jopedeta olla, sest Raimond ju on. Ei mütsi, ei jopet, ei pluusi. Õnneks ma suutsin pisemad ikka ümber veenda ja näitasin, et emmel ja issil on ka soojad joped seljas. Raimond sai ka lõpuks aru, kui ma talle meenutasin tema viimast haigeks olemist, et vist on targem soojalt riide ennast panna.

Hendrik läks täna kooli. Temal polnud hullu midagi, aga Raimond jäi küll koju.

Ma isegi ei mäleta, millal nad viimati nohus või üldse haiged olid. Eelmise aasta veebruaris? Mhm. Mina ise ka. Enne koroonat. Peale seda on see käte desotamine, maskide kandmine ja muu hügieen nii palju tugevamaks muutunud, et oleme haigusevabad olnud.

Õnneks on nohule lihtne ravi ka olemas – me teeme auru ja oleme õues. Olen alates majja kolimisest seda meelt olnud, et kui palaviku pole, võivad lapsed oma hoovis ikka olla õues – värske õhk ja liikumine teevad mu meelest olemise palju paremaks ja ergutavad kuidagi. Kui nad muidugi ise tahavad.

Lollusele pole aga mingit ravi ju… okei-okei, ma proovin paremaid valikuid teha.

Ja selle postituse point oligi see, et me kõik teeme halbu valikuid, aga see ei tee meist halbu inimesi. Natuke ehk rumalad, aga mitte halvad. 😀 Peaasi, et sellised rumalad valikud korduma ei hakka.

(Vaadake, kus alles õigustab end, eks 😅)

Vaatan nüüd ilmateadet edasi!

Ja ps! Ma sõin esimest korda pavlovat ja… ma pidin kohe juurde tellima ja… mul võiks kodus mingi pavlova ruum olla – Tikupoisi oma oli lihtsalt niii hea!

Tahaks pavlovat nüüd….

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga