Neli sammu õnnelikuma minani

Ma olen viimasel ajal endalt selle nähtamatu kesta eemaldanud, mis mind paljudes asjades tagasi on hoidnud ja üritanud olla täpselt see inimene, kes ma olen alati olnud. Või tähendab, kes ma kunagi olin. Ja tahaksin uuesti olla.

Ma olen liiga palju hoolinud sellest, mida teised arvavad või mõtlevad, kuidas teistel olla on, kuidas teistel elu kulgeb ent ennast selle keskel täiesti ära unustanud. Nüüd on minu aeg ja aeg hakata oma elu elama. Mitte et ma topiks end teiste ellu, kuid ma olen alati seadnud teised (ja ma ei mõtle lapsi) endast ettepoole. Miks, seda ma ei tea. Ma lihtsalt olen proovinud elada nii, et teistel oleks hea ja mugav.

Ma olen unustanud olla seesama lõbus Jane, kes ei kartnud midagi ega kedagi, tegi kõike omamoodi, sattus veidratesse olukordadesse ent sellest hoolimata suutis kõigest positiivselt väljuda. Ma tean, et kõik see kadus minust, kui virelesin ärevushäirete küüsis ja sain veel lapsevanemaks. Ma olin muidugi enamvähem sama lõbus ja huvitav edasi ent iga päevaga sulgusin rohkem endasse ja matsin selle positiivse hinges endas kuhugi südamesoppi ning lukustasin ta aastateks sinna.

Ma ei ole veel psühhiaatri juurde aega saanud, sest eelistan ühte kindlat siin Paides, keda mulle juba mitmed soovitanud on. Mulle on oluline, et oleks olemas tuttavate soovitus – kui kiidavad, on mul sinna tunduvalt mugavam ja lihtsam minna. Ajad on hetkel kõik täis ning ma helistan ikka järjepidevalt, et küsida, ega ei ole vabu aegu tekkinud.

Igatahes… seni ma üritan ise oma mõtetes korda luua ja oma positiivset hinge uuesti välja kaevata.

Mul on üks märkmik, kuhu ma kirjutan peamiselt oma muremõtted ja suurimad rõõmud. Kusjuures esimeste kirja panemine vabastab mind nendest. Kuidagi. Palju kergem on sellistest mõtetest lahti lasta, kui oled neid “kellegagi” jaganud. Kuhugi saanud talletada. Vahel on mul hetki, kus ma tahaksin kellegagi rääkida ent samas tahaks omale hoida ja siis ongi parim variant kirjutada mõtted kuhugi üles.

Mida ma olen veel hakanud viimasel ajal tegema – mitte hoolimine ja lõpetanud ülemõtlemise. Ma hoolin ainult tähtsatest asjadest ja mis päriselt mind puudutavad või minuga otseselt seotud on. Ülejäänud asjad jäägu kõrvale. Mis pole minuga seotud, pole vaja minu mõtetesse ronid. Ja see on üllatavalt lihtne – mitte hoolida.

Kolmas asi, mis on mind palju positiivsemaks muutnud – lasen asjadel minna. Ei rabele ega tõmble asjade pärast, mis ei ole niikuinii minu kontrolli all. Mida teised minust arvavad? Mida nad minust kirjutavad? Mida nad minust mõtlevad? Suva! Teen ühte või teist, ikka arvatakse halvasti või hästi. Vahet pole.

Neljas asi – teen seda, mida hing parajasti ihkab, sealjuures ei tunne häbi ega hooli, mida teised arvavad. Oeeeemmgg, elu on ju elamiseks! Kama kaks, mida teised arvavad – kui tahan, lähen jooksen vihmas ja plätserdan porilombis, kui tahan, lähen mängin lastega keset muruplatsi kulli, kui tahan, kõnnin paljajalu õues ringi, kui tahan, lähen riietega ujuma. Ükstapuha! Ole julge, ole enesekindel, ära tunne häbi! Ela nii nagu sa ise tahad! Ära tunne hirmu!

Mind on selline mõtteviisi muutmine nii palju aidanud ning ma tunnen, kuidas omaenese abiga sealt mustast mülkast välja hakkan ronima. Ma olen, vähemalt enda arust, muutunud palju avatumaks, julgemaks ja enesekindlamaks. Ma tunnen, kuidas hakkan iseendaga iga päevaga üha enam sõbraks saama. ❤