Eveliisi postitus inspireeris mind täna jälle siia tulema ja oma mõtteid jagama. Teate, päris mõnus on tegelikult siin nii tihti käia. Nagu teises kodus oleks. WordPressi äpp ka nurrub sõrme all iga kord, kui ta lahti teen.

Aga räägime kommentaaridest. Nõmedatest kommentaaridest. Eelkõige anonüümsetest nõmedatest kommentaaridest.

Jaa jaa, ma tean, et tegelikult on see suht selline tuuleveskitega võitlemine, aga ega ma ei üritagi siin kellegi maailmapilti ja põhimõtteid muuta. Inimesed teevad lõppude lõpuks seda, mida ise tahavad ja neid ei koti mingi suva Jane heietamised kiusamise ja nõmetsemise teemal. 😀 Ei hakka mina kellelegi lugema siin moraali, täiskasvanud inimesed peaks ise teadma, mis on okei ja mis pole. Mina pole kunagi kuhugi anonüümset negatiivset arvamust jätnud ja alati olnud selle põhimõttega, et kui oma nime alt ei julge/taha öelda, ära ütle üldse, aga inimesi on erinevaid.

Ma lugesin kunagi Mihkel Raua raamatut ja sain sealt hea nõuande, mida olen järginud mitu aastat. See on mind väga palju aidanud. Nimelt soovitas Mihkel ühes oma raamatus, st okei, vale on öelda, et soovitas, sorri. Ta pigem rääkis, mis nippe tema kasutab kriitikaga toime tulemiseks. Üks nipp selleks oli negatiivsete kommentaaride lugemine. Ta otsis välja kõik kohad, mis võimalik ja aina luges neid kommentaare. Ja luges. Ja luges.

Muidugi tekkis tal nõme tunne. Kellel ei tekiks nõmedat tunnet, kui tema kohta pahasti öeldakse? Ilmselt robotitel, ma pakun.

Mis lõpuks juhtus? Mihkel muutus nõmedate kommentaaride suhtes immuunseks.

Ja nii ongi. Mina loen ka juba aastaid enda kohta käivaid kommentaare. Päris nii muidugi ei ole, et ma otsin ja otsin. Ei-ei. Kui ette jääb, siis loen. Ja ma tõsimeeli ei mäleta, millal ma tundsin end kehvasti, kui keegi minu kohta midagi pahasti ütles. Ma vist olen ka immuunne selles osas juba.

Ei, ma ei räägi siin üldse kriitikast. See on edasiviiv jõud. Ma olen enda arust väga suure arengu läbi teinud blogimaastikul ja ma ilmselt peaksin suuresti tänama neid, kes mulle aastaid ja aastaid kommentaare blogisse jätsid, kellele ma kõiketeadjana vastu plärtsusin ja ka Perekooli kägudele – poleks elus uskunud, et ma neid tänan, aga neil on nii mõnegi asja osas õigus olnud. Ja on tänase päevani. Aitäh ja andke andeks.

See on üks hea nipp, mida kasutan, aga teine, mis vist nii väga ei olegi nipp, on see, et olen lihtsalt oma peas asjad selgeks mõelnud või suureks kasvanud vahepeal, on see, et tuuleveskitega pole mõtet võidelda. Kuigi mul osade asjade suhtes on siiski säilinud see blogijatele omane seletamis- ja põhjendamisvajadus, siis need asjad ei puuduta peaaegu kunagi mind ja mu elu ja mu pere. On muidugi erandeid. Ka mina olen inimene, viskan oma nipid üks hetk kõik nurka ja võitlen tuuleveskitega. 😅

Lihtsalt, ma olengi oma peas selgeks mõelnud ja elukogemus on näidanud, et inimesed räägivad, mida nad tahavad. Inimesed usuvad, mida nad tahavad. Ja mina ei viitsi seletada ja põhjendada, mis on õige ja mis on vale, kuidas midagi päriselt oli või ei olnud. Milleks? Põhiline on, et mina tean, mis on õige ja vale, sest lõppude lõpuks võid sa end oimetuks seletada, aga kui teine inimene on võtnud endale pähe mingi versiooni asjast, siis seda on sealt väga raske välja saada.

Kas see, mida keegi võõras kuskil minu kohta kirjutab on absoluutne tõde? Ma tean ju, et ei ole. See, mida ja kuidas teine inimene minust mõtleb ja arvab, ei ole minu probleem. See on tema probleem.

See, kas võõras inimene seab minu valikuid ja otsuseid kahtluse alla, ei tee ju neid valikuid ja otsuseid valeks või halbadeks. Need on ainult tema jaoks kaheldavad ja tema selliseid valikuid ei teeks, unustamata muidugi selle, et ta ei ole mina.

Minus lihtsalt puudub tänaseks see vajadus tõestada vastupidist. Kui nt Malle kirjutab kuskil foorumis, et Jane tegi seda ja seda, aga tegelikult ma ei ole neid asju teinud, siis nojah. Las inimesed usuvad, mida tahavad. Ma ei viitsiks raisata aega seletamisele, mis päriselt juhtus, sest päeva lõpuks otsustab iga inimene ise, mida ta usub ja arvab.

See seletamine ja põhjendamine on lihtsalt niiii kurnav ja stressirohke, et milleks ja kellele seda vaja on. Ja teate, mis on tulemus? Sa ei suuda inimesi ümber veenda, sest nad juba eos on paika pannud ise selle tõe sinu kohta. Seega, miks? See on nii ebavajalik ja teeb sulle endale kõige rohkem kahju.

Las ma toon teile näite oma elust:

Kunagine sõbranna oli kuulnud kuskilt, et kõndimise asemel teen ma hoopis midagi muud. Ma ütlesin talle, et see on vale, ma päriselt käin kõndimas. Ta ei uskunud mind, sest mujalt kuulis ta midagi muud. On koomiline, eks? No see on lausa halenaljakas lihtsalt. 😀

Kui keegi arvab, et ma olen kole paks tropp – las arvab. Kui keegi arvab, et ma käin kuskil foorumis ennast reklaamimas – no eks ma siis käin. Kui keegi arvab, et ma olen suva tont, kes tööle ei viitsi minna ja kolis kuhugi karuper**e, siis jaa jaaa jaaa, okei, ma ei viitsigi, tõsi ja kolisingi, tõsi!

Pika jutu point – arvaku inimesed, mida tahavad. Rääkigu inimesed, mida tahavad. Päeva lõpuks meist igaüks mõtleb endamisi, miks me midagi teeme ja kuhu me sellega lõpuks jõuame.

Nautige elu, tehke rumalusi, tundke end vabalt, sest teeme me midagi või ei tee, mõlemal juhul mõtleb ja arvab keegi meist halvasti – kas mineviku vigade pärast või keegi kuskil midagi on rääkinud, teate küll.

12 Replies to “Nõmedatest kommentaaridest”

  1. Sa oled aastatega väga palju muutunud ja tundub, et end leidnud ja oma eesmärk siin ilmas on sul paigas. Mitte, et sa eelnevalt kuidagi halb inimene oled. Meeldib su suhtumine asjadesse ja mõtted on head ja õiged. Edu kõiges 🙂

    1. Ma arvan sama – ei kahtle enam nii palju selles, mida arvan ja õigeks pean. Aitäh sulle 🙂

  2. No siin tulebki välja see, et kui rääkida oma elust, oma lastekasvatusviisidest või suhtest, siis paratamatult on igaühel oma arvamust. Ma ei pea enda kohta lugema kommentaare, sest ma ei jaga ka enda elu kohta teistele infot.
    Samuti ma tean, et ma absoluutselt ei ole fotogeeniline. Seega ma olen piisavalt enesekriitiline, et ma ei lähe tiktoki videoid tegema, sest ma tean, et need ei saaks ilusad. Mingit jama ei ole ka mõtet toota.
    Jah, ma tean, et kõigil peaks olema õigus teha, mida nad tahavad- kes mängib kassi ja kes koera ja kes joob hommikust õhtuni, aga normaalse ja edasiviiva ühiskonna moodustavad ikkagi teised inimesed.

    1. Keegi ei olegi ju öelnud, et arvamust ei tohi omada. Muidugi võib. Lihtsalt küsimus on selles, kas ja kuidas võiks seda välja öelda. 🙂 Minu meelest ei ole midagi edasiviivat inimestes, kes teiste elu või välimuse kohta valimatult ja ebaviisakalt arvamust avaldavad. 🙂

    2. Minu meelest on vahe selles, mida kritiseeritakse – näiteks lihtsalt välimust kritiseerida (olgu see kaal, juuksevärv või kuidas keegi riides käib) on kuidagi … lapsik. Loen perekoolist, kuidas inimestele jäävad ette näiteks TLi tennised, sest “ise veel täiskasvanud inimene” ja mõtlen, et see, et sa oled siin avalikus foorumis kellegi välimust kritiseerimas, on tõesti väga täiskasvanulik. 😁 Hoopis teine asi on see, kui kritiseeritakse midagi, mida oskamatusest või hoolimatusest valesti tehakse. Kui keegi paneb lapsele MMSi silma, on ok öelda, et kle, see pole ehk siiski päris mõistlik.

      1. Ei no, seda muidugi – ma ikka mõtlesingi seda valimatut arvamuse avaldamist teiste elu ja välimuse kohta pigem. Kui inimene teeb midagi absurdset, nagu sa hetkel välja tõid, siis mitte ei võiks vaid lausa peaks midagi ütlema. 🙂

  3. See on tõesti juba koomiline ,kui oma sõbrants ei usu sind vaid seda mida kuskilt kuulis . Kohe täitsa huvitas ei tea mida sa siis tegemas käid kui mitte kõndimas 🙂 Ja noo neid perekooli ,,kägusid ,, ei suuda üldse tõsiselt võtta .Lihtne näide ,et googeldad kasvõi mingit infot mõne arsti kohta siis loed ,et rohkem saab kogemuse jagaja või otsija puid alla kui mingit adekvaatset nõu ja juhiseid . Kuidas siis saab selliseid usaldada ka mõne muu inimese kohta rääkimas midagi ,eriti kui nad pole teda kunagi kohanud ja näinud ka veel. Nende jutt kõlab nagu kunagine ,,kohalik küla internett,, Maali ütles üht poe juures ja Juuli rääkis juba kolmandat juttu mujal 🙂

  4. Tuleb meelde repliik Onu Remuse juttudest: “Usutakse seda, kes esimesena räägib.” Pahatihti võid seepärast seletama jäädagi, kuidas tegelikult asjalood on.

  5. Minul juhtus selline asi tööl kus suhtlesin kolleegidega tööalaselt abistasin nii kui oskasin lahendasin nende muresi kuna olin kõige kauem töötand sellel alal ja teadsin sellest tööst kõike.Rahulolu oli kuni selle hetkeni kui ülemus andis ametikõrgendust siis pani üks punt ennast kokku ja pöördusid minu vastu ülemus kutsus välja ja rääkis ausalt ära et see punt on kõik sinu vastu. Loobusin sellest kohast. Muidugi oli neid ka kes mind toetasid ja nüüd jagunes meeskond kahte leeri ning tänaseks sai selle koha siis see kes seda vimma seal algatas tehti hääletus ja tal oli üks toetaja rohkem.
    Kuhu ma jõuda tahtsin oli see et hakkasin ka kuulma jutte kuidas see punt räägib et meile see inimene üldse ei meeldi(ehk mina).Seega see jutt on nii hea ma ei jaksa seletada ja põhjendadaet ma ei ole neile midagi halba teinud ja lugeda ette kordi kus ma olen neid hoopis abistanud seega kui mu aju nõustub täpselt selle jutuga arvaku ja uskugu igaüks mida tahab. Teine osa sellest on hoopis see et emotsionaalselt on mul nii raske et ma ei maga öösiti ,nutuhood ,enesehaletsuse hood, siis korraks tuleb mõistus esile kes ütleb et kõike sama nagu siin jutus et savi ju ja jälle otsast peale.
    Sina oled ju ka kirjutanud oma depressioonist ja teised inimesed ka kes on sarnast kogenud küsiksin Teilt kuidas te seda suudate. Kui kellegil on häid nippe jagage julgelt.
    !Jah olen käinud kunagi psühholoogi juures aga minu emotsionaalselt nõrkust ei ole suutnud keegi välja kiskuda.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga