Mul on küll vahel tunne, et rasedus on mingit sorti imeline viirus, mida enamus naised kanda tahaks. Üks sünnitab ära, jääb teine rasedaks. Ja siis keset seda beebibuumi olin mina, hoidsin jalgu ristis ja mõtlesin, et hell no! Vaadake mind nüüd. Olen siin, oma nööbsuga ja naudin seda imet, mille osaks ma olen saanud.
Minu keha on kandnud selle lühikese elu jooksul juba kahte rasedust. Ma olin 18- aastane, kui sünnitasin oma esimese poja. Poja, kes õpetas mind olema ema. Näitas mulle elus uut lehekülge, andis mulle kohuse-ja vastutustunde (varem olid muidugi ka need kaks asja olemas, aga mitte nii tugevalt :D). Kummaline, kuidas väike inimene võib sind juhendada ja sulle nii palju anda, ise olles sealjuures nii tilluke ja abitu. Nii süütu ja roosa. Nii siiras ja truu.
Ma olen lastekasvatamises nii mõndagi valesti teinud, oskamatusest ja puudulikust kogemusest, aga ma võin sajaprotsendiliselt kinnitada, et olen igast veast õppinud. Pigem ütleksin, et olen hea ema, annan endast kõik, et minu lastel oleks turvaline ja kindel olla. Kaks rasedust, kaks sünnitust ja kaks last on minu elus olnud midagi erakordset. Nad on mulle nii palju juurde andnud. Ma olen hakanud rohkem elu väärtustama, igast asjast rõõmu tundma koos nendega. Lapsed on lahutamatu eluosa. Jah, lapse kasvatamisega kaasnevad nii rõõmud kui ka probleemid, õnnestumised ja ebaõnnestumised, areng ja paigalseis, aga ma oled seda meelt, et need kõik käivadki asja juurde.
Ma olen nii õnnelik, et meil on tulemas perelisa. Sattusin üks päev peale, kui härra internetist beebiasju vaatas. See, kui elevil tema on, annab mulle nii palju motivatsiooni ja positiivsust juurde, aga liiga rutakad me asjade soetamisel siiski ei ole. Mina olen arvamusel, et seda võib täiesti teha raseduse lõpu poole. Mis neist ikka niisama kappi seisma osta.
Tunnen end oma lastega nii koduselt. Täpselt nagu me oleks juba aastaid ühe katuse all olnud ja koos eluteed käinud (Jane, mida sa sokid, oledki ju :D). Kui on üks asi, mida ma oskan hästi ja milles ma tunnen end 150% kindlana, siis on see emaks olemine. Miski muu ei ole siin maailmas nii imeline, kui vastutada kellegi elu eest, olla talle teejuht ja aidata tal kasvada, avastada maailma, näidata talle, kui lai ja suur on maailm tema jalge ees.
võiksid rääkida, kuidas oma kahele poisile rääkisid, et perelisa on tulekul?suured õnnitlused!!
Ma olen ka sinu üle väga õnbelik 🙂
See on kindlasti plaanis 🙂
Aitãh, seda on suur rõõm kuulda! 🙂
Mul on siiralt heameel teie üle! Palju, palju õnne teile ja kahele väiksele printsile kodus, peagi saavad neist suured vennad! 🙂 Pean ära mainima, et nii tore on sinu rasedusega seonduvaid postitusi lugeda, sinu ootusärevust ja rõõmu kiirgab nii sinu postitustest läbi, et endalgi tekib see ärevuse-rõõmu tunne 🙂
Sa oled esimene inimene, kelle blogi ma olen oma elus lugenud. Mind ei ole need eriti kunagi huvitanud. Aga nüüd ma olen siin, loen Su blogi ja naeran. Sa oled ääretult positiivne inimene ning uskumatult tubli. Ma tahaks sind kohe taevani kiita! 🙂 Ka mul endal on 2 pisikest last. Vanem on 2,5a ja pisem on 1,3a. Kolmandat küll aga ei plaani sest see oleks juba minu jaoks vast liig. 😀 Sa oled ikka tubli! 🙂
Nii armsad sõnad! Aitäh sulle. 🙂
Aitäh-aitäh-aitäh! 🙂