***

Oli kibeda lõpuga aasta…

Ma olen siin iga aasta lõpus ikka kirjutanud, kuidas käesolev aasta möödus ja võtnud kokku selle ühe postitusega. Tulevikus hea lugeda, kas on läinud paremaks või halvemaks. Või jäänud üldjuhul samaks.

Ma tegelikult mõtlesin juba mõned päevad tagasi selle postituse ära kirjutada, aga sada muud asja tuli vahele ja nii ta jäi.

Miski vist ootas, et see pomm ka ikka veel sellesse aastasse ära tuleks…

Aga, kuidas see aasta siis läks?

Ütleksin, et oli täitsa meeldiv. Aasta alguses oli mul madalseis. Üsna pikalt. Tavaliselt on see mul iga aasta alguses olnud mõnda aega, aga sel korral oli kuidagi väga kahtlaselt pikalt see ja mõjus väga rusuvalt.

Kevadel jätsin kooli poolikuks. Lihtsalt vaimselt olin nii kurnatud, et ei suutnud lõpetada 12. klassi.

Suvel alustasin uuesti antidepressantidega ja nagu ikka, andsid need mu elule uue hingamise – suvi oli väga lahe, täis seiklusi ja avastamisi, palju ringi trippimist. Me kõik nii nautisime seda suve väga.

Suvel saime ka kinnitust, et meie Joosep on täitsa terve poiss, mis langetas tohutu koorma õlgadelt. Lihtsalt sutsu laisavõitu tegelane ja ma mõistan ka – ega ma ka tahaks puhata ülejäänud eluks välja. Täna teeb ta juba iseseisvalt samme. 🙂

Samuti saime Kristoferi tavapärases kontrollis häid uudiseid (seoses Perthese haigusega), et midagi kehvemaks pole läinud ja reieluupähik hakkab vaikselt taastuma.

Septembris läksin uuesti 12. klassi ja mul läheb sellega väga hästi. Ma lõpetan kindlasti tuleval kevadel!

Tunnen, et emaduse roll sobib mulle üha enam ja ma naudin lastega olemist, laste kasvatamist, nende suunamist ja õpetamist. Tunnen, et meie suhted on sel aastal kuidagi eriti ilusaks ja armsaks kujunenud, oleme palju lähedasemaks saanud.

Päris palju hirme sai sel aastal ületatud – mindud lihtsalt asjaga kaasa ega mõeldud etts või üle. Palju suhteid sai klaarida.

Paljudes asjades jõudsin enda jaoks selgusele ning ka lapsepõlv hakkas üha enam ennast meelde tuletama.

Detsembris sain 30. Mu esimene laps sai 12. Mulle väga meeldivad selle aasta jõulud. Kui eelmised aastad on talv ja jõulud olnud rusuv ja pigem pingeallikas, siis tänavu naudin ma talve, lund, külma ja jõule. Mul on nii tohutu jõulumeeleolu hinges, et tahaks lihtsalt ise ka uuesti laps olla.

Mu süda sai murtud. Pole ammu seda tunnet tundnud ja mind valdab hetkel suur segadus, sest asi on pigem värske veel. On nagu valus ja imelik olla, aga samas ei ole ka… Ma ei oska seda seletada. Olen alati uusi inimesi oma elus pigem vältinud, et mitte haiget saada, aga tuleb välja, et ka praegused lähedased suudavad siiski veel mu südant murda. Ja väga olulised inimesed veel.

Heal ajal hakkasin käima vaimse tervise õe juures – järgmine kohtumine ongi jaanuari lõpus ja lihtsalt loodan, et suudan selle katkise südamega kuidagi seni vastu pidada, sest mul pole õrna aimugi, mis ma sellega peale peaksin hakkama. Olen unustanud, kuidas seda murtud südant raviti vanasti.

Aga pole hullu. Küll ma ta kunagi ikka kokku lapin ja uuesti tööle saan. Lapsed hoiavad ka neid kilde koos, sest ega nende ees ei tahagi näidata välja, et minus midagi katki on. 🙂

Kui eelmise aasta detsembris tundsin juba vaikselt ennast läbi põlemas, siis sel aastal olen pigem elevil, positiivses mõttes ja ootan juba, mis elu toob.

Loodan, et teil oli tore aasta ja olge hoitud! Imeilusat lähenevat jõuluaega ja meeleolukat aastavahetust – pidutsege, aga turvaliselt, eksole. 🤍

3 thoughts on “Oli kibeda lõpuga aasta…”

  1. Ohh jah, minu süda murti ka sel kevadel, inimesed kes kuulusid mu ellu väga suurel määral ja suht igapäevaselt on tänaseks lihtsalt inimesed tänaval, siiani on kurb aga olen leppinud olukorraga. Nüüd tagantjärgi mõistan et tegelikult oli see kõik vajalik. Jõulu meeleolu nagu on ja pole ka, selinne nääh olek. Muidugi tore on näha kuidas lapsed selle jõulu tralli sees ennast väga mõnusalt tunnevad, eks seepärast ka mul seda jõulumeeleolu nats on.
    Toredaid jõule Sulle ja sinu perele

  2. Ma võin öelda ,et oli parim aasta sest kohe aasta alguses sündis esimene laps keda sai kuus aastat oodatud . Oli nii raskeid kui helgeid hetki koos lapsega aga võin öelda ,et see muutis meid mehega lähedasemaks ja nägime ka oma vanemate tõelise palge ära sellega kui oli raskeid aegasid ja keegi ei soovinud meile abi pakuda ehk pisikesi puhke hetki kasvõi tunniks. Me olime need kes palusid ise päriselt abi sest oli raskeid aegu tihti mul üksinda aga paraku pigem joosti laiiali . Ei palunud ju igapäevast abi ja ei käskinud nö enda juurde sisse kolida aga vahest harva oleks ikka soovinud toetust kui mees oli pikalt tööl . Aga jahh ju see pidi nii minema ja hoopis nagu öeldud muutis see meid mehega kõik lähedasemaks . Aga võib öelda ,et oli parim aasta koos esimese lapsukesega ikkagi ja jään uut ja põnevat aastat ootama kus nüüd laps kõnnib ja toimetam aina rohkem meiega koos 😍🥰. Sulle ja su perele parimat uut aastat ❤ Aitähh ,et jagad alati ausalt ja avameelselt 😊

  3. vaimne õde aitas mind väga kui ma ise olin pmst ära minemas juba. Lapsi mul ei ole, aga kindlasti annavad nemadki uut energiat su ellu. tubli oled et kooli tagasi läksid! peaksid uhke enda üle olema.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga