Täna on aasta viimane päev. Just in case, kui keegi veel ei teadnud. 😅

Juba neli aastat jutti on mul kombeks aasta lõpus kirjutada üks blogipostitus, mis kirjeldaks minu möödunud aastat. Lugesin siin eelmiste aastate postitusi ja 2018 oli ikka väga nutune aasta, millest, ma arvasin, et midagi paremaks niikuinii ei lähe. 2019 aga see-eest oli juba parem aasta ning siis ma vist ka taipasin, et tegelikult ka on võimalik elus ülesmäge ronida.

2020 oli segane, aga tegelikult üsna okei aasta ja mulle meeldib eriti see lause sealt:

😅😅😅😅😅

2021 oli ka juba helgem aasta, mil ma ühe lubaduse 2022ks andsin siiski, aga kusjuures praegu seda postitust lugedes see ka meenus. Muidu mul see meeles polnud. 😅 See lubadus sai aga sellel aastal ka tehtud – ma sain autojuhiloa!

Joosepi kõrval üks suurimaid saavutusi sel aastal – läksin ju autokooli esimest korda 2015 aastal, aga jätsin poolikuks. Mõned aastad hiljem proovisin jälle ja jäi asi ka siis katki. Mitte, et poleks hakkama saanud, aga üks hetk lihsalt ei viitsinud enam.

Nüüd aga võtsin end kokku ja tegin ära. Peale selle ja lapse eostamise, kandmise ja sünnitamise, polegi muid asju, mis ma otsast lõpuni olen ära suutnud teha. 😅 Aga need kaks asja ju näitavad ka, et ma tegelikult olen ikka võimeline alustatut lõpuni viima? Ei? Okei, lapse saamine võibolla ei lähe arvesse, aga autojuhiloa tegemine?

2022 aasta on olnud super aasta. Päriselt. Rasedus. Sünnitus. Autojuhiluba. 11. klassi lõpetamine. Antidepressantide võtmise lõpetamine märtsis.

Ma tunnen, et olen ennast palju ületanud. Ületanud asjades, milles ma veel mõned aastad tagasi tundsin, et noup, ma ei saa nende asjadega hakkama.

Ma olen sellel aastal retsilt palju kõike lõdevamks lasknud:

1. Ma ei reageeri kõigele

2. Ma andestan, isegi, kui vabandust ei paluta

3. Olen palju lasknud lahti vihast – isegi, kui inimene on paras emm olnud ja ei tunnista seda nkn, siis viha pidamine teeb liiga vaid iseendale. Selle vist võiks isegi nr 2 alla panna.

4. Ma olen inimesi pikalt saatnud – pole pointi käia läbi nendega, kes sind ei austa ega väärtusta. Lahti laskmine on parim tunne selliste inimeste puhul

5. Ma olen suutnud saavutada po**ismi kõrgeima leveli – ma ei hooli enam asjadest, mida ma ei kontrolli: teiste arvamus/reaktsioon jne

6. Nali päästab palju – mulle meeldib huumorit teha

7. Ma olen õppinud aru saama, et kõik halb möödub. Nt, kui ma tunnen ennast kurvana, siis ma olengi kurb ja lasen sellel tundel enda sees olla. See on okei. Tunnen selle tunde ära. Ma ju tean, et parem päev on tulemas. Ma ei eira negatiivseid emotsioone, sest need on ka normaalsed. Need tuleb läbi tunda.

Eks ma sain korralikult vastu näppe ka ja halasin päris palju, aga sellest kõigest ma ka õppisin. Päris paljud asjad läksid pekki, aga jällegi – ma ei põe. Mis s…., see uuesti, eks. 😀

Lubadusi ma endiselt ei anna. Selles osas olen täitsa samasugune Jane. Tuleb, mis tuleb. Vaatan jooksvalt, eluvalikuid teen jooksvalt. 🙂

Aga 2022 oli tõesti tore aasta ja täna lugedes enda 2018 aasta postitust, siis… on südames hea tunne, et ma siiski olen elus edasi liikunud ega toppa enam seal mustas augus.

Tehke täna mõistlikke valikuid, et aastavahetus meile mingeid (traagilisi) õnnetusi ei tooks! Meeleolukat aastavahetust! 🙏