Merje kurtis oma blogis, et ta on kaalust juurde võtnud ja ta tagumik on lausa nii suur, et keegi pühendas eraldi lõigu oma postituses tema tagumikule. Ma saladuskatte all võin öelda, et olen endale tükimat aega suurt tagumikku ihaldanud, sest noh.. pidi moes olema. Seega ma Merje asemel üldse ei põeks. Mul muidugi kerge öelda, ma tean.
Mõtlesin, et lähen kaen selle peepolitsei oma silmaga üle ja oh, üllatust, vana hea Jaanika. Millegipärast meenub tema blogiga mulle alati see, et ta üsna tihti kritiseerib teisi. Ja just peale mõnda üritust. Wannabe marimell või midagi.
Kui ma õigesti mäletan, ja võin vabalt eksida, aga ta on mu kehakaalu ja keha ka kritiseerinud (mäletan midagi pekiste käsivarte kohta). Täitsa avalikult, sest hihi, neil, kes ise piitspeenikesed, on ju hea paksukeste kallal norida. Oih, vabandust, konstruktiivset kriitikat jagada. Mäletan, et kunagi oli ta väga tore, sõbralik ja üldse mitte nii ülbe…
See selleks.. lugesin, et ta oli mind Blogiauhindadel tervitanud, aga mina mugavalt boikoteerisin. Ei ole nii olnud. Ma naeratasin kõigile, kes mulle naeratasid. Ma tervitasin kõiki, kes mind tervitasid. Ma pole ülbe. Mul oli närv jumala püsti ja kuna ma niikuinii käin igalpool pea laiali otsas ja kedagi ära ei tunne – mul pole oskust nägu ja nime kokku viia, veel enam, kui blogija on peaaegu et tundmatu mu jaoks, st ma võin ju tema blogi olla lugenud, aga pilte olen Jaanikast väga vähe näinud, siis noh, ausalt, ma polnud meelega ebaviisakas, aga nüüd tagantjärgi mõtlen, et thank god!
Inimene kurdab selle üle, et teda boikoteeritakse, kui ta samal ajal tahaks mulle tegelikult ühe virtuaalse jalahoobi anda, aga halastab sellel korral, sest noh, ma niigi ületasin end, kohale loivates ja seal ees Anule vastates.
Jajaa, olen blogija, pean arvestama, et inimestel on oma arvamus ja blablabla… me blogijatena oleme ju üks kogukond, ühtne tiim ja siis teeme üksteist maha, solvame paksudeks, üks on liiga kole, teine liiga ilus, kolmandal on midagi muud viga, sest popp on näha inimestes ainult halba.
Minu meelest nägid kõik väga imelised välja. Mallukat ei tundnud ära, Ida Isabel säras nagu teemant, Merjel oli nii ilus kostüüm ja tema juuksed! Oh god, tahaks endale ka. Elu kaksikutega oli nii rõõmsameelne ja ilus, tema sõbrannal oli nii kihvt soeng. Kõige ees istus hästi kenasti riides meesterahvas koos naisega, kes oli ratastoolis ent nägi väga elegantne välja oma sinises kleidis! Kõik kõik olid lausa lummavad. 🙂
Mul polnud õnneks üldse aega kellegi tagumikku vahtida. Aga olles ise trullakas, tean, kuidas võivad sellised kommentaarid tuju alla lasta, aga heeei… meil kõigil on nõrk koht ja enne, kui hakkad teiste oma näppima, mõtle, kas sa enda oma tahaksid lahata ja teistele arutamiseks anda.
Mis sa selle suure tagumikuga teed, hakkad twerkima nagu USA tädid?
Kuidagi peab ju silma paistma. 😀
Tahaks ka kohe seda Jaanika kirjatükki lugeda. Kust ma selle leian?
Pane googlesse nt shoppinq eba 2018, peaks leidma 🙂
Issanddd.. lugesin ka selle postituse ära. Mis mõttes ta Sinu kohta ütles, et ei hakka maaslamajat lööma??? No tõesti, õelamat asja pole pikka aega lugenud ? kunagi siiralt lootsin, et sellised inimesed jäävad põhikooli, aga näed eksisin ?
Ega ta eelmise aasta Eba teemalise postitusega ka just ei erine, ainult õelamaks on läinud 😀
Jumal tänatud, et kommentaarides välja tuli, et see teine blogija Jaanika. Ma ei tahaks, et keegi hakkaks arvama, et mina selliseid asju kirjutan või ütlen. Õnneks enamus vist teab mind Printsessi pseudonüümiga, seega sassi vast ei aeta.