pipragaas
Üheks jõulukingiks, mille ma sain oli pipragaas. Ma mõtlesin, et vaevalt mul seda kunagi vaja läheb, kuid.. miks ma nii mõtlesin? Siis tabas mind mõte, miks ma varem seda soetanud ei olnud?
Kui see vaimuhaige mind igapäevaselt terroriseeris, mu koduümbrust kirjeldas ja lubas mulle ukse taha ilmuda sellisel hetkel, kui ma ei oska isegi ette arvata, käisin ma lastega väljas ning jälgisin igat ümbritsevat inimest kullipilguga. Ma tõesõna jälgisin palju rohkem seda, mis minu ümber õues olla toimub ja kes seal on.. kuigi ma ei teadnud selle inimese nägu (siiani ei tea!). Te ei kujuta ette, milline hirm vahepeal sees oli, kui mulle reaalselt jõudis kohale, et ma ju ei teagi, milline see inimene välja näeb. Kust ma tean, et ta ei kõnni parajalt mu kõrval või ei istu selle maja ees pingil, millest ma just mööda kõndisin?
Ma poleks kunagi arvanud, et mina sellise puugi endale külge saan. Päris tõsiselt. Ja mille eest? Sellepärast, et ma saan blogimisega tasuta tooteid. Naeruväärne põhjus, miks inimest ja tema lähedasi ähvardada tappa.
Igatahes, ma olin selle pipragaasi üle väga rõõmus. Kui ma jõulude ajal Vändras käisin, siis mul oli seal jalutades veel jubedam tunne, kui õhtuses Tallinnas jalutades. Miks? Tänavad olid tühjad. Valitses täielik vaikus. Kuskil pimeduses tšillisid mingid gängid, lohistasid jalgu, kimusid suitsu. Mingid just alakaeast täisealiseks saanud paarutasid rontidega ringi, endal puuduvad ilmselt juhiload. Tõesti tekkis selline.. õudusfilmi tunne ja.. ja sellist tunnet ma siin Lasnamäel ei tunne.
Endiselt mõtlen ma sellele, miks ma varem pole pipragaasi endale soetanud. Tulles töölt õhtul hilja, kui on pime, on päris mitmeid kohti, kus tänavavalgustus puudub, inimesi eriti ei liigu. Nüüd on kindlasti kohe julgem tulla ja minna ning olla!
Erinevalt oma õest, ei karda ma seda kasutada, kui keegi peaks liiga lähedale tikkuma või ma peaks järjekordse vaimuhaigega tänaval kohtuma.
Kui sul just mingeid erilisi enesekaitsevõtteid pole ja kung fud ka ei valda, siis ma arvan, et just pipragaas on väga effektiivne (ma pole katsetanud.. veel!) enesekaitsevahend. Ma vähemalt loodan.
Ma lasin Detsembri alguses elukaaslasel ka mulle pipragaasi osta. Viimastel kuudel nii jube tunne üksinda kusagil liikuda – ei ole vahet kas päeval või öösel. Niipalju neid rünnakute ja vägistamise ja kadumis juhtumeid, et tundsin lõpuks vajadust sellejärgi. ÕNNEKS veel vaja pole läinud aga turvalisem tunne on küll.
Plaanin ise ka osta. Ei ela küll linnas.Maal vaikses kohas kus inimesed ohtu ei kujuta aga hoopis palju hulkuvaid koeri,kes väga kurjad on.
Vändra vahel ei söida niimoodi lubadeta juhte ja mis krdi gängid (vaata vähem filme) lihtsalt alakad kes ei saa laterna all suitsu teha (neid leidub sul seal tallinnas ka). Ja rondid? Vaatasid kapoti alla? Sisse? Sul seal tallinnas hullemaid ma arvan.
õu tšill, düüd.. high five, yolo gängsta 😀
Jane, sa ei ole päris normaalne peast
Aga jalast või käest?